Inimene on ühiskondlik olend. Kui loomisloos annab Jumal inimeste kätte valitsemise loomade, lindude ja kogu maa üle (vt 1Ms 1:26), ei tähenda see Aadamat kui üksikisikut, vaid inimesi – inimühiskonda, kes ainult koos tegutsedes seda suudavad. Samas on inimene arenenud minateadvusega olend, kellel on oma vajadused ja soovid ning kellele nende rahuldamine on esmatähtis. Seega valitseb inimühiskonnas pinge: ühelt poolt koostegutsemise vajadus ja teiselt poolt individuaalse materiaalse kindlustamise vajadus.Inimkonna unistuseks on hüvede võrdne jaotus selle liikmete vahel. See on aga võimalik üksnes usklike kogukonnas, õdede ja vendade vahel, kus on „üks süda ja üks hing“ (s 32) ning kus valitseb kindel usk Kristuse ülestõusmisesse ja igavesse ellu (s 33). Võib-olla oli see sellisel määral võimalik ainult kristlaste esimeses põlvkonnas, sest usk, mida iseloomustab tingimusteta armastus ligimese vastu, et temaga kõike jagada, ei tarvitse edasi kanduda järglastele.Teisalt, salmis 34 ei räägita kohustuslikust omandist loobumisest, vaid omandist saadava tulu jagamisest vajadustele vastavalt. Vastasel juhul poleks üsna pea enam midagi vaesematele jagada olnud.Rikkale noormehele soovitas Jeesus kõigepealt järgida Moosese seadust ja alles siis, kui noormees tahtis teha enamat, andis talle nõu müüa oma varandus. See oli proovikivi, mis pidi küsijale selgitama, et ta pole võimeline täitma käsku “armasta oma ligimest nagu iseennast”.Võib-olla vajab andja andmist rohkem kui vastuvõtja saamist. Andes kasvab armastus. Ehk on mõnelegi andmine see kitsas värav, mis viib igavesse ellu.