Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 36
Jumala muutumatu heldus1Laulujuhatajale: Issanda sulase Taaveti laul.
2Üleastumise sõna on õelal tema südame põhjas; ei ole Jumala kartust tema silma ees.
3Sest temale meeldib arvata, et ta ülekohut ei leita ega vihata.
4Tema suu sõnad on nurjatus ja pettus, ta on lakanud targaks saamast ja head tegemast;
5ta mõtleb nurjatust oma voodis, ta jääb seisma teele, mis pole hea, ta ei põlga kurja.
6Issand, sinu heldus on taevas ja su ustavus ulatub ülemate pilvedeni.
7Sinu õigus on nagu Jumala mäed, su kohtuotsused on nagu suur ürgvesi; Issand, sa päästad inimesi ja loomi.
8Kui kallis on su heldus, Jumal! Sellepärast otsivad inimlapsed pelgupaika su tiibade varju all.
9Nad saavad söönuks su koja küllusest, ja sa joodad neid oma rõõmujoovastuse ojast.
10Sest sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust.
11Säilita oma heldus neile, kes sind tunnevad, ja oma õigus neile, kes on õiglased südamelt!
12Ärgu tallaku suurelise jalg mu peal ja õelate käsi ärgu peletagu mind!
13Seal on kukkunud, kes teevad nurjatust; nad on maha paisatud ega suuda enam tõusta.
Selle psalmi võiks jaotada kolme ossa:
Salmid 1-5 kirjeldavad õela, ehk jumalakartmatu inimese ellusuhtumist ja tegevusi.
Inimene on sageli rumal ja lapsik. Mõnigi meist mäletab aegu, kus pahanduste tegemiseks pugesime varjule keldrisse või laua alla, uskudes, et seal ei näe meid keegi (s 3).. Kas miski võiks jääda aga varjule selle eest, kes on meid loonud ja meile elu andnud? Võimalik on petta inimest, aga mitte Jumalat.
Salmides 6-10 räägitakse Jumala isikust ja Tema heldusest inimese suhtes.
Inimeseks olemise põhilisi tunnuseid on arenemine, targemaks saamine (s 4). Me küll vananeme, aga meie vaim on arenguvõimeline surmani. Ära peatu vaid poolel teel! Elus tehtud vead ei ole halvad iseenesest , vaid halb on see kui neisse pidama jäädakse, vigu läbi ei analüüsita ja eksimustest ei õpita.
Tänapäeva maailmas muutub piir hea ja halva vahel üha hägusemaks. Siiski nõuab Jumal meilt, nii nagu Ta nõudis tuhandeid aastaid tagasigi, et vihkaksime kurja ning armastaksime head (s 5). See tähendab et peame jätkuvalt olema valvsad ja paluma Jumalalt südamete puhtust ning vaimuliku nägemise selgust, et eristaksime praeguses hägususes head halvast ja suudaksime nende vahele tõmmata selge piiri.
Psalmist tõstab esile Jumala heldust ja ustavust, õiglust ja päästet. Inimlaps võib Jumala erilisest heldusest osa saada; saada ellujõu ja tõe tunnetuse.
Psalmi lõpusalmides kõlab palve ja hoiatus.
Kõigest eelnimetatust jäävad õelad ilma. Sellepärast et nad trotsivad ülbelt Jumala teid, mõistmata millistele õnnistustele nad tegelikult selja pööravad ning kuidas oma tulevikku hävitavad.
Jumal ei ole muutunud. Tema heldus on endistviisi ääretu, tema tahe inimesi ja kogu loodut päästa on muutumatu. See, keda on puudutanud Jumala heldus, ei saa jätkata oma elu endisel viisil, elades ilma Temata. Kogedes midagi head, on loomulik, et tahad sellesse jääda, seda paremini tundma õppida, selles edasi minna. Kui suur on Jumala heldus, et ta sind ja mind on puudutanud; päästnud ja tahab et läheksime Tema tundmises sügavamale kasvades veel rohkem Tema armastusse!
Selle kommentaari autor: APÜ