Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 7:44-53
Stefanose kõne44Meie isadel oli tunnistustelk kõrbes, nõnda nagu oli seadnud ingel, kes Moosesel käskis selle teha eeskuju järgi, mida ta oli näinud.
45Selle telgi võtsid meie isad omaks ja koos Joosuaga tõid selle kaasa nende rahvaste maa vallutamisel, kelle Jumal oli tõuganud eemale meie isade palge eest. Nii see oli Taaveti päevini,
46Taavet leidis armu Jumala silmis ja palus, et ta leiaks eluaseme Jaakobi soole.
47Saalomon ehitas aga temale koja.
48Kuid Kõigekõrgem ei ela kätega tehtus, nagu prohvet ütleb:
49"Taevas on mu troon ja maa minu jalajäri. Millise koja teie tahate mulle ehitada?" ütleb Issand.
50"Eks minu käsi ole kõik need teinud?!"
51Te kangekaelsed ja ümberlõikamatud südamelt ja kõrvadelt! Teie panete alati vastu Pühale Vaimule, nii nagu teie isad, nõnda teete teiegi.
52Keda prohvetitest teie isad ei ole taga kiusanud? Ja nad on tapnud need, kes kuulutasid ette selle Õige tulemist, kelle reetjaiks ja mõrtsukaiks nüüd olete saanud teie,
53kes te saite Seaduse inglite antud korralduse kaudu, ent ei ole seda pidanud."
Kevin Vanhoozer lõpetab oma suurepärase raamatu Piibli tõlgendamisest tänapäeval sõnadega: “Neid lugejad, kes töötavad teksti kallal, palvetavad selle pärast, tõlgendavad vabalt ning vastutustundlikult ning kes järgivad teksti mõtteradu – neid muudetakse üha enam Tema sarnaseks, kes on piibelliku tunnistuse lõplik eesmärk. Need, kes seisavad sel dünaamilisel teel, mõistavad, peavad vastu ning täidavad seega oma kutsumuse Sõna tunnistajate ning märtritena.” (Is There A Meaning In This Text? Apollos, 1998) Ta võis kirjutada spetsiifiliselt Stefanosest, julgest jüngrist, kes edastas vaenulikule kuulajaskonnale oma radikaalselt uue vaatenurga tuntud kirjakohale. Stefanosel oli siiani olnud kaks põhilist teemat: esiteks, Jumala ootamatu ning raskestimõistetav inimkonnaga tegelemise iseloom, eriti võtmeisikute valikus. Jumala valitud liigutajad ja raputajad olid “defektiga” (7:5, 20). Teine eluline teema oli olnud Jumala meetodite ning –meeste hülgamine tema rahva poolt. Stefanos isloomustas Aabrahamit, Joosepit ning Moosest mitte niivõrd hiiglaslike patriarhide kui ebakindlate, ohustatud ning hüljatud inimestena, Jumala viimase hüljatud Õiglase eelkäijatena (7:52). Oma kirja viimases osas kirjutas Stefanos, diasporaa kogemuse ning Vaimu tundlikkusega juut, oma kolmandast ja kõige radikaalsemast teemast – et Jeruusalemma tempel oli alati olnud “kuninglik kapriis” (E. M. Blaiklock), hävitades seadusetelgi tõelise tähenduse, et “Kõigekõrgem ei ela inimeste tehtud hoonetes”. Jeesus Kristus muutis templi vananenuks (Hb 3:1–6). Veel enam kui ta oleks osanud unistada, oli Stefanose uus julge pühakirja tõlgendus ja selle kohutav tulemus alguseks, mitte lõpuks.
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth