“Armasta oma ligimest” on tsitaat 3Ms 19:18; “vihka oma vaenlast” pole aga kusagil Vanas Testamendis öeldud, see oli juutide eneste tehtud järeldus.
Kes on siis ligimene ja kuulub armastusväärsete hulka? Juutide arvates juut või juudiusku pöördunud muulane, kõik teised sattusid vaenlaste nimekirja. Jeesus ütleb, et ka vaenlane on ligimene, keda tuleb armastada. Vaenlast armastada ei tähenda ilmselt õnnistada tema kiuslikke ettevõtmisi, vaid tema Jumalale võitmist armastuse teel.
Täiuslikkus peitub võimes: armastada jumaliku armastusega. Ja ärgem arvakem, et siinkohal Jeesus naljatas, rääkides millestki absoluutselt paikapidamatust - Jumala-sarnasest täiuslikkusest. On õige, et meie ise oma jõuga ja rammuga täiuslikuks ei saa, kuid Jumal tahab ja saab ja on seda meiega tegemas. Jumal vaatab meie peale, nagu oleksimegi juba Tema Poja sarnased.
“Kas see pole Jumala teesklus?” küsib kirjanik C. S. Lewis. “Ei! Kas pole see viis, kuidas iga kõrgem olend tõstab üles madalama? Last rääkima õpetades kõnetab ema teda nii, nagu saaks too aru, enne kui ta tegelikult aru saab.” Jeesus Kristus, kes käib meie kõrval, võtab meid tõsiselt, usaldab meid ja hakkab meid muutma enda sarnaseks. Jumal ei lepi millegi vähema kui täiuslikkusega.