Jeesus annab heategevuse praktiseerimiseks kaks näiliselt vastandlikku nõuannet. Kõigepealt tuleb meil lasta paista oma valgust inimeste ees, et nad meie häid tegusid nähes tooksid au Jumalale kes on taevas. Teiseks nõuab ta aga, et oleksime hoolikad ja tähelepanelikud tehes neid õiguse tegusid. Mis mõttes? Hoolikas mitte selles osas kus neid tegusid tehakse vaid selles mis eesmärgiga neid tehakse ning sõnumis mida sellega loodetakse saata. Meie valgus tähendab olla teistele nähtav, et lampi ei panda peitu, ei kaeta kinni. Jeesuse tõttu ainult on meie sees see valgus, tema ise on maailma valgus.
Ja vahe ei ole selles kas sinu ümber on inimesed või mitte. Oluline on ära tunda omaenese süda - kas see on Jumala suhtes tundlik või ükskõikne. Head tehes ei tohi reklaamida omaenese headust, vaid kõik meie teod peaksid osutama Jumalale, kes üksi on tõeliselt hea, helde ja kaastundlik. Vahe tegemine religioosse ensenäitamise ja oma usust tunnistamise vahel on otsustav kui tahame püsida vaimulikult terved ja terviklikud.
Kui heategemise keskmes ei ole Jumal, mandub see eneseaustamise harjutuseks. Samas - õige tunnistusena aitab kaasa ehtsale enese ärasalgamisele. Ainult siis kui lahutame oma ego sellest mida annetame, ehitab see teisi üles ning toob au Jumalale. Kõik me elus sealhulgas ka tavarutiin saab pühaks kui teeme seda ohvriannina Jumalale. Sama kehtib ka “vastassuunas” - isegi meie religioossed praktikad võivad muutuda patusteks, kui Jumala-teadlikkus taandub, sest peab ruumi tegema populaarsuse ihalusele. Just see röövib usult selle vaimuliku mõõtme.