Meil on kombeks ära rikkuda kõik vaimsed ressursid, mis on meile antud. Ka palve pole erand. Me muudame oma palved etendusteks, et avaldada teistele oma vagadusega muljet. Unustame, et palve väärtus on Jumalaga koos olemine. Palves toome kogu maailma ja ka oma elu koos paljude vajadustega Jumala ette.
See palvenäide (s 13-9) algab tunnistusega sellest, kes Jumal on. Palve alus on Jumala tundmine sellena, kes ta on. Tunda Jumalat hea karjasena tähendab olla kindel, et meil pole millestki puudus. (Ps 23:1) Meid julgustab palvetama see, et Jumal on meie Isa taevas ja mitte mingi isikupäratu jõud nagu tuli, tuul või vihm. Meie Isa palve põhineb sellel rahustaval tõdemusel ja see ravib meie sügavaimad haavad. Meie inimlik kitsikus väljendub selles, et oleme orvud selles maailmas. Aga meil on Isa taevas ja meie oleme Tema lapsed, mitte orvud. Meil on õigus olla vaba hirmust ja murest. (Mt 6:25–33) Me võime eeldada, et saame igapäevase leiva. Samal põhjusel on meil õigus andestusele, armastuse imele. Meil on ka kindlustunne kiusatustes ja katsumustes. (Ps 46:1–2)
Meie palveelu peab võimaldama meil olla keskendunud Jumalale. Jumal teab meie vajadusi isegi enne kui palume. Ta teab neid paremini kui meie! Meie tähtsaim vajadus on olla osaduses Jumalaga, sest meie inimlikkus sõltub sellest. Püüdes kõigepealt Jumala kuningriiki ja õigust, saame Jumala armastatuteks, kelle vajadused ta teeb enda omadeks. Meie vaimne kasv algab teadmisest, et Jumal on meie esmane vajadus.