Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Tm 6:1-10
Mitmesuguseid juhiseid1Kes iganes on orjana ikke all, pidagu oma peremehi kogu austuse vääriliseks, et Jumala nime ja õpetust ei teotataks.
2Aga kellel on usklikud peremehed, ärgu mõtelgu neist üleolevalt sellepärast, et nad on vennad, vaid teenigu neid veel enam, sest nad on usklikud ja armsad ning heategevuses püüdlikud. Seda õpeta ja manitse!
3Kui keegi õpetab teisiti ega jää meie Issanda Jeesuse Kristuse tervete sõnade ja jumalakartusele vastava õpetuse juurde,
4siis see on iseennast täis ega saa millestki aru, vaid on haige vaidlemisest ja sõnelemisest, millest tekib kadedust, riidu, teotust, kurje kahtlustusi,
5lõputuid hõõrumisi inimeste vahel, kes on mõistuse poolest rikutud ja ilma jäänud tõest, ning kes arvavad jumalakartuse olevat tuluallika.6Ent jumalakartus on suur tuluallikas, kui inimesele piisab sellest, mis tal on.
7Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia.
8Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.9Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse.
10Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu.
Tänase lugemise näiliselt ühendamatute lõikude ühendajaks on uhkus - st see kui inimene omab enesest üleliia kõrget arvamust. Inimesed väljendavad seda erinevail viisidel, sõltuvalt nende olukorrast.
Kõigepealt, oli tekkinud teatav üleolekutunne mõnede orjade keskel (s 1,2). Oli inimesi sealses koguduses, kes olid valesti aru saanud oma usu tagajärgedest. Nad mõtlesid, et kui “Kristuses ei ole enam orja ega vaba”, siis ei ole ka enam peremeest ( Gl 3:18; Kl 3:11). Risti all olid nad Kristuse ees kõik samal tasandil. Nende mõtteviisi ekslikkus seines aga selles, et nad arvasid end võivat ka maiste isandate suhtes asetuda liig tuttavlikule sõbratasandile, või lubada enesele madalamat töö kvaliteeti, või ka olla mitterespekteeriv. Selge, et selline käitumine ei toonud evangeeliumile head mainet - otse vastupidi.
Teiseks, esines koguduses mõnede õpetajate intellekutaalset ülbust (s 3-5). Nad heitsid kõrvale terve õpetuse apostelikust usust selleks, et sisse tuua omaenese spekulatiivseid ideid ning vääritirajatud dogmasid. Seda tehes osutasid nad ülimat ülbust mis keeldus igasugusest enese-alistamisest ning mille eesmärgiks oli levitada uut versiooni kord juba ilmutatud evangeeliumist. Tõestus nende esklikkusest tuli esile nende käitumises- uhkus, teisi halvustav kõne, kahtlused ja lõhenemised, mis sellisele käitumisele järgnesid - on vastupidised näitajad tervisliku elustiili suhtes, kuhu õige evangeelium inimesed juhib.
Kolmandaks, oli seal ka nende ülbe materjalism (s 6-10). Iidsete filosoofide kombel arvasid ka need õpetajad, et jutlustamisest võiks tõusta tuluallikas (s 5). Jah - sõna kuulutamise tasu on suur, kuid see ilmneb jumalanäolisuses, mitte materiaalses rikkuses. Varanduse tagaajamine tähendab enese asetamist kõiksuguste kiusatuste ja kurja meelevalla alla. See varjutab inimese tegeliku positsiooni (s 7)- mis on täielik sõltumine Jumalast - ning paneb arvama, et me suudame ise juhtida ja määrata oma elu. Kristlastel ei tohiks sellise ülbusega olla mingit seost vaid pigem peaks nende keskel valitsema rahulolemine. Ülbus tuleb Kolgatal risti lüüa.
Selle kommentaari autor: Derek Tidball