Lõpetades oma kirja annab Paulus Timoteosele veel terve rea otseseid käske (s 11-14; 20-21) samuti nagu on eelnevalt kõnetanud koguduse rikkamaid liikmeid (s 17-19). Need ranged juhised Timoteosele ei sisalda enam midagi uut ning ka sellele, mida öeldi rikastele, on Paulus juba varem viidanud. Aga uus on see miks seda kõike peaks tegema - uus on motivatsioon. Kõik peavad oma silmad hoidma tulevikul. Metafoorid võivad muutuda, kuid sõnum jääb samaks. Timoteos peab mõistma, et kord seisab ta Jumala kohtujärje ees samal kombel kui Jeesus seisis Pontius Pilatuse ees (s 13). Rikkad tunnevad investeerimise keelt (s 18) ning selleks et tõeliselt rikkaks saada peavad nad kasutusele võtma “tulevase ajastu” valuuta, mitte arvutama vaid praegustes vääringutes.
Mõlemal puhul peab tuleviku siht hakkama määrama olevikus tehtud valikuid ja käitumist.
Miks? Sest igal juhul viib tulevik meid kõiki seisma Jumala aujärje ette. Ja milline Jumal see on! Paulus toob siin esile neli aspekti. Kõigepealt Jumala suveräänsus ( s 15). Ülima valitsejana, Kuninga ja Issandana valitsedes viib ta täide kogu oma plaani just sellises ajakavas nagu ta seda soovib.
Teiseks- Jumala surematus (s 16). Kõik teised saavad oma elu tema käest. Me võime ju arvata, et oleme ise oma elu peremehed, kuid tegelikult oleme täielikult Jumalast sõltuvad ka kõige väiksemas eluvaldkonnas.
Kolmandana nimetab Paulus Jumala saladuslikkust, müstilisust (s 15). Jumala poolt loodud piiratud olenditena ei ole me võimelisedki lõpuni mõistma teda või tungima tema olemuse saladusse. Nii suur ja seletamatu on Ta, et võime mõista ainult seda mida Ta arvab heaks meile ilmutada.
Viimaks nimetab Pauluse Jumala heldust (s 17). See ülivõimas valitseja on helde ja külluslik suheldes inimesega. Ta ei valitse karmilt, vastutahtmist või õelalt, vaid igatseb et võiksime rõõmu tunda kõigest mida ta on teinud (s 17). Aga ainus viis selleks on elada tema loodud maailmas tema seadmiste kohaselt.