Jeesuse süda pidi raskeks minema kuuldes jüngrite küsimust. Veel oli nii palju seda mida nad ei mõistnud jumalariigist ega selle väärtustest. Pealepressiv kinnisidee inimese staatusest kimbutab inimesi ilmselt kõikidel aegadel, ühtlasi aga saastab see kogudust.
On jätkuvalt vaja olla valvel mõjude suhtes, mis on meie ümber ning tungides ka meie mõtlemisse ja käitumisse. Jeesus lõi oma jüngrite läbi hoopis teistsugust ühiskonda. See uus pidi olema “evangeeliumi sõnumi kehastus, Jumala riigi tähis, ilmutus sellest, milliseks kujuneb inimkond Jumala armulise valitsuse all” (John Stott). Jüngrite küsimus andis Jeesusele võimaluse meenutada neile, et “vaesed vaimus” on need, kellede päralt taevariik on (Mt 5:3) ning jätkata selles uues ühiskonnas toimivate suhete tutvustamist.
Juudi ühiskonnas oli laps keegi “kelle järele tuli vaadata”, mitte aga “kelle poole tuli üles vaadata”. Väikesel lapsel ei olnud ei staatust ega meelevalda, ta oli täiesti sõltuv oma vanematest.
Vaid siis kui tunnetame oma täielikku, lapsesarnast sõltuvust Jumalast, saame siseneda jumalariiki. Toosama äratundmine, see sama alandlikkus vabastab meid kogu olemusega osalema jumalariigi töös. Jeesuse radikaalset õpetust staatusest ning hierarhiast ja jumalariigi täielikust teistsugususest ei saa ülehinnata. Imeline näide selles ton Pauluse tungivas palves kristlasest orjapidajale võtta ärajooksnud ori tagasi majja kui “inimene ja kaasusklik Issandas” (Fm 16). Kui oluline on omada erilist hoolt suhtumises inimestesse, kelle seisund ühiskonnas on madal või olematu ning vabaneda meid kõiki täitvast tungist kõrgema staatuse järele.