Teist korda annab Jeesus jüngritele teada oma eesootavast surmast, teist korda samuti räägib ta neile, et teda äratatakse surnuist kolme päeva möödudes. Seekord on jüngrite reaktsioon teistsugune. Tundub, et vähemalt osaliselt hakkab Jeesuse jutt neile pärale jõudma - et ta reedetakse ja tapetakse - ning jüngreid täidab kurbus. Nende elu on Jeesuse ligioleku ja armastuse mõjul muutunud nii rikkaks ja teade, et teda võidakse neilt vägivaldselt ära võtta täidab neid hirmuga. Samas tundub k,a et ülestõusmise tõotus käis neil esialgu üle arusaamise. Alles siis kui nad hämmeldunult tema ülestõusnud ihu vaatasid, hakkasid nad ka veidi enam mõistma mida Jeesus neile õpetanud ja teinud oli - eriti aga tema ristisurma vapustavat ning imelist mõju (vt Lk 24).
Küsimus templimaksu kohta oli selle kõige kõrval lihtsalt tühine. Vaatamata asjaolule, et rabid oli templimaksust vabastatud ning Jeesuse teadmisele, et ta seisis veel kõrgemal rabidest, oli Jeesus valmis maksu maksma. Selle asemel et tekitada kära ja pingeid tühisest asjast, pidas Jeesus paremaks anda selle hõbeseekli, tavatöölise kahe päeva palga, ning hoidis sellega ära asjatu vaidluse. Ta oleks kogu selle vaidluse võinud vabalt jätta ka saduseride hooleks, kelle vastuseis templimaksu kogumisele oli üldteada. Siin on meie jaoks õppetund: oleme Jeesuselt saanud tohutu ülesande jätkata tema kuulutustööd maailmas (Jh 20:21). Väga palju on selles osas veel vaja tööd teha - nii evangeeliumi tõe kuulutamisel kui oma eluga Jumala armastuse ja õigluse ilmsiks toomisel.
Kui suurt kahju teeb siis see, kui lubame tühise loomusega vastuoludel pingestada oma kogudusi sedavõrd, et need suuremad ülesanded jäävad täitmata sest pisinääklused võtavad kogu meie jõu ja energia!