Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 21:1-16
Taavet põgeneb Sauli juurest1Ja Taavet võttis kätte ja läks ära, aga Joonatan tuli tagasi linna.
2Ja Taavet jõudis Noobi preester Ahimeleki juurde. Aga Ahimelek tuli värisedes Taavetile vastu ja küsis temalt: "Mispärast sa oled üksi ega ole kedagi koos sinuga?"
3Ja Taavet vastas preester Ahimelekile: "Kuningas käskis mind asja pärast ja ütles mulle: Ärgu saagu ükski midagi teada sellest asjast, mille pärast ma sind läkitan ja mida ma olen sind käskinud teha! Seepärast ma juhatasin poisid ühte ja teise paika.
4Anna nüüd mulle, mis sul käepärast on, viis leiba või muud, mis leidub!"
5Aga preester kostis Taavetile ja ütles: "Tavalist leiba pole mul käepärast, küll aga on pühitsetud leiba, kui ainult poisid oleksid naistest hoidunud!"
6Taavet kostis preestrile ja ütles talle: "Muidugi on naised meile keelatud olnud nagu varasematel retkedel; siis oli poiste ihu pühitsetud, kuigi oli tavaline teekond. Seda enam peaks olema täna pühitsetud, mis ihusse puutub."
7Siis andis preester temale pühitsetut, sest seal ei olnud muud leiba kui ohvrileivad, mis võetakse Issanda eest ära, kui äravõtmise päeval värske leib asemele pannakse.
8Aga seal oli sel päeval Issanda ees kinnipeetuna üks Sauli sulaseist, edomlane Doeg, Sauli karjaste ülem.
9Ja Taavet ütles Ahimelekile: "Kas sul on siin käepärast piiki või mõõka? Ma ei ole ju oma mõõka ega muid sõjariistu kaasa võtnud, sest kuninga käsk oli rutuline."
10Ja preester ütles: "Vaata, vilist Koljati, kelle sa Tammeorus maha lõid, tema mõõk on siin riidesse mähituna õlarüü taga. Kui sa tahad selle enesele võtta, siis võta, sest muud siin ei ole kui see!" Ja Taavet ütles: "Teist sellesarnast ei ole, anna see mulle!"11Ja Taavet võttis kätte ja põgenes selsamal päeval Sauli eest ning tuli Gati kuninga Aakise juurde.
12Aga Aakisele ütlesid tema sulased: "Eks see ole Taavet, maa kuningas? Eks see ole tema, kellest nad tantsides vastastikku laulsid ja ütlesid:
"Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!"?"
13Taavet võttis need sõnad südamesse ja kartis väga Gati kuningat Aakist.
14Ta tegi ennast nende silmis rumalaks ja käitus hullumeelsena nende käes, tegi märke väravate peale ja laskis ila habemesse voolata.
15Siis ütles Aakis oma sulastele: "Vaata, te näete, et mees on hull! Mispärast te toote ta minu juurde?
16Kas mul on puudus hulludest, et tõite selle minu juurde hullutempe tegema? Kas niisugune peaks tulema minu kotta?"
Taavet läks Noobi selleks, et otsida Jumalalt juhatust (22:10). Kogu seadusetelk ei olnud veel seal, kuid 86 preestrit, ülempreestri tikitud õlarüü ja pühitsetud leibade laud olid kohal. On ebaselge, miks Taavet valetas Ahimelekile. Võibolla andis ta nõnda Ahimelekile vabanduse, mida hiljem kasutada. Veel kummalisem on fakt, et Noobis ei olnud muud toitu kui ohvrileivad (2. Ms. 25:30), mida võisid süüa ainult preestrid (3. Ms. 24:9). Tehes kindlaks, et Taavet ja tema mehed olid rituaalselt puhtad (3. Ms. 15:18), lubas Ahimelek neil seadust rikkuda. Selle sündmuse jäädvustamine on tõenduseks, et isegi sel ajal oli Jumala inimesi, kes mõistsid, et seadusetähte ei pea kasutatama selle vaimu tühistamiseks. Antud loole anti universaalne mõõde kui Jeesus kasutas seda astumaks vastu variseride seadustähe austamisele (Mt. 12:3-4). Jeesus tõi välja selle, et Jumal nõuab seesmist kuulekust, mitte ainult välist formaalsust: “Ma soovin ustavust, mitte ohvrit” (Hos. 6:6).
Taavet ei kavatsenud kunagi reeta oma rahvast, kuid isegi kaasajal leiavad mõned põgenikud, et kõige kindlam paik varjumiseks on vaenlaste hulgas. Risk seisneb ohus saada avastatud. Taavet, otsustades kiiresti, improviseerib targalt ja teeskleb hullu. Peale meie kangelase leidlikkuse näitamise poleks selle loo kirjeldamisel eriti mõtet kui mitte arvestada fakti, et see on üks paljudest sündmustest Taaveti elus, mis inspireeris teda väljendama oma tundeid poeesias. Võrdle Laul 34:3, mille sissejuhatus kasutab kuninga tiitlit - Abimelek (kuningas isa), mitte tema nime - Aakis (madu-meelitaja). Taavet ei kiitle mitte oma tarkusest, vaid ta “kiitleb Issandast”. Ta kirjeldab oma põgenemist kui vabastamise akti. Antud laul ulatub palju kaugemale sellest sündmusest, kõneldes Jumala hoolitsusest viletsate ja armetute eest, kuid viimases salmis räägib põgenik Taavet meile, kus on ainuke pelgupaik.
Selle kommentaari autor: John Harris