Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1 Sm 22:1-19
Taavet põgeneb Sauli juurest1Ja Taavet läks sealt ära ning pääses Adullami koopasse. Kui tema vennad ja kogu ta isa pere sellest kuulsid, läksid nad sinna alla tema juurde.
2Ja ta juurde kogunesid kõik, kel oli kitsas käes, kel oli võlausaldaja, kes olid hinges kibestunud, ja ta sai nende pealikuks; tema juures oli ligi nelisada meest.
3Sealt läks Taavet Moabi Mispasse ja ütles Moabi kuningale: "Luba mu isa ja ema tulla seniks teie juurde, kuni ma saan teada, mis Jumal minuga teeb!"
4Siis ta viis nad Moabi kuninga ette ja nad elasid tema juures kogu selle aja, mis Taavet oli mäelinnuses.
5Aga prohvet Gaad ütles Taavetile: "Ära jää mäelinnusesse, lahku sealt ja mine Juudamaale!" Ja Taavet läks ning tuli Haareti metsa.Saul hukkab Noobi preestrid6Saul sai kuulda, et Taavet ja temaga koos olevad mehed olid avastatud; Saul istus Gibeas tamariskipuu all künkal, piik käes, ja kõik ta sulased seisid ta juures.
7Ja Saul ütles oma sulastele, kes seisid ta juures: "Kuulge ometi, benjaminlased! Kas annab ka Iisai poeg teile kõigile põlde ja viinamägesid? Kas ta paneb teid kõiki tuhande- ja sajapealikuiks,
8et te kõik peate vandenõu minu vastu? Mitte ükski ei ole ilmutanud mu kõrvale, et mu poeg on teinud liidu Iisai pojaga. Mitte ükski teist ei ole mures minu pärast, et ta ilmutaks mu kõrvale, et mu poeg on ässitanud mu sulast mind varitsema, nagu see praegu on."
9Siis vastas edomlane Doeg, kes seisis Sauli sulaste juures, ja ütles: "Ma nägin Iisai poja tulevat Noobi Ahituubi poja Ahimeleki juurde,
10kes küsis Issandalt temale nõu, andis temale teerooga ja vilist Koljati mõõga."11Siis kuningas läkitas kutsuma preester Ahimelekit, Ahituubi poega, ja kogu ta isa sugu, kes olid preestreiks Noobis; ja need kõik tulid kuninga juurde.
12Ja Saul ütles: "Kuule nüüd, Ahituubi poeg!" Ja see vastas: "Siin ma olen, mu isand!"
13Ja Saul küsis temalt: "Mispärast te olete pidanud vandenõu minu vastu, sina ja Iisai poeg, et sa andsid temale leiba ja mõõga ja küsisid Jumalalt temale nõu, selleks et ta tõuseks mind varitsema, nagu see praegu on?"
14Ja Ahimelek kostis kuningale ning ütles: "Kes on kõigi su sulaste hulgast nii ustav kui Taavet, kuninga väimees, su ihukaitsepealik ja su kojas austatu?
15Kas ma alles täna olen hakanud temale Jumalalt nõu küsima? See on minust kaugel! Kuningas ärgu pangu seda asja süüks oma sulasele ega kogu mu isa soole, sest su sulane ei teadnud midagi kõigest sellest, ei vähem ega rohkem!"
16Aga kuningas ütles: "Sa pead surema, Ahimelek, sina ja kogu su isa sugu!"
17Ja kuningas ütles käsutäitjaile, kes seisid ta juures: "Pöörduge sinna ja surmake Issanda preestrid, sest ka nende käsi on Taavetiga; kuigi nad teadsid, et ta põgenes, ei ilmutanud nemad seda mu kõrvale!" Aga kuninga sulased ei tahtnud sirutada oma kätt, et tungida kallale Issanda preestritele.
18Siis ütles kuningas Doegile: "Pöördu sina sinna ja mine preestritele kallale!" Ja edomlane Doeg pöördus ning läks ise preestritele kallale ja tappis sel päeval kaheksakümmend viis linast õlarüüd kandvat meest.
19Ja ta lõi preestrite linnas Noobis mõõgateraga maha nii mehed kui naised, nii lapsed kui imikud ja, samuti mõõgateraga, ka härjad, eeslid ja lambad.
Taaveti dilemma on, et ajal kui Saul tahab teda tappa, üha enam inimesi käituvad, nagu oleks ta juba kuningas - otsides temapoolset õigusemõistmist ja tülide lahendamist. Suureks probleemiks on, et need, kes taolisel moel teda tunnustavad, seavad eneste elud ohtu. Meie Austraalias oleme hästi teadlikud sellest kui palju Ida-Timori inimesi pidi surema, enne kui nende valitud juhid said eksiilist naasta. Taavet ei olnud selles ühepoolses sõjas Sauliga veel kedagi tapnud. Teiselt poolt vaadates: Saul on paranoiline. Kui ta ei saa tappa Taavetit, tapab ta igaühe, kes temaga sõbrustab. Saul oli arendanud oma viha Taaveti vastu punktini, kus ta ei suutnud enam öelda tema nime. Ahimelek ei väärinud surma. Kõigiks aegadeks tunnustas Jeesus teda kui üht preestrit, kellele seaduse vaimu pidamine oli tähtsam kui selle formaalsete määruste range järgimine (Mt. 12:3-4). Ta kuuletus kõrgemale koodeksile, seadusele, mis on “kirjutatud südamesse” (Jer. 31:33; 2. Kor. 3:3). See oli kuulekus, mis maksis talle elu, samuti tema perekonna ja kogukondsete elu. Ahimelek ei arvanud isegi heaks kasutada seda mugavat vabandust, mida Taavet oli talle pakkunud. Ta kõneles tõde väärikuse ja aususega: selles, et ta Taaveti pärast palvetas, ei olnud midagi ebatavalist, ta oli seda sageli ka varem teinud; ta uskus, et Taavet kuulub kuninga isiklikku kaaskonda; ta ei teadnud midagi ühestki palee salasepitsusest ega intriigist. Saul ei tahtnud seda kuulda. See on auks kuninga käsutäitjaile, et nad keeldusid tapmast “ISSANDA preestreid”. Tõepoolest, see kalk sündmus pani kahtlemata paljud nende hulgast üle jooksma. Kohutav ülesanne oli jäetud Doegile, ühele Sauli võõramaalastest käsilastest.Jälle suunati Taavet panema oma tunded poeesiasse (vt. Laul 52). Ta kutsub Jumala kohtumõistmist neile, kes eitavad tõde ja loodavad omaenese rikkusele ja väele (Laul 52:1-7). Taavet kinnitab, et ta loodab ainult Jumala igavesele ja usaldatavale armastusele (Laul 52:10). Ometi peame lugema seda ühes looga Ahimeleki surmast, kellele tema kuulekus Jumalale maksis elu. Samuti peame ka meie panema oma lootuse ainult Jumalale, kuid Jeesus hoiatas, et tõeline jüngerlus on kallis (Lk. 21:12; Ilm. 2:10).
Selle kommentaari autor: John Harris