Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 22
Ahastushüüd ja tänulaul1Laulujuhatajale: viisil "Koiduaegne emahirv"; Taaveti laul.
2Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
3Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
4Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
5Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
6nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
7Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
8Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
9"Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel."
10Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
11Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
12Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
13Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
14Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
15Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
16Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
17Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
18ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
19Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
20Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
21Tõmba mu hing ära mõõga eest, koera käest mu ainuke!
22Päästa mind lõvi suust ja metshärgade sarvede eest!
- Sa vastasid mulle! -
23Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.
24Teie, kes Issandat kardate, kiitke teda, kõik Jaakobi sugu, austage teda! Ja värisege tema ees, kõik Iisraeli sugu!
25Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.
26Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.
27Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti!
28Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.
29Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.
30Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu.
31Tulevane sugu teenib teda, Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.
32Nad tulevad ja kuulutavad tema õigust, vastsündivale rahvale jutustades, et tema on seda teinud.
Kõrge profiili valguses, mis sellele psalmile on antud evangeeliumide tõlgenduses Jeesuse kannatustest, on kerge minna otse edasi kristoloogilise seletusviisi juurde, unustades, et selle ebatavaliselt südantlõhestava poeemi taga oli keegi ahastuses kannataja, kes lõi selle tunnistusena oma viimaks saabunud vabastamisele meeleheitest. Abiks on 22. psalmi lugemine selle esmases tähenduses, kuna enamus meist on kannatanud või kannatavad tõenäoliselt tulevikus. Psalmisti kannatus oli piinav, nii vaimselt (salmid 7-9) kui füüsiliselt (salmid 13-19), kuid tema sügavaim probleem ei olnud ei sotsiaalne põlustus ega füüsiline kallalekippumine: see oli fakt, et Jumal oli kaugel (salmid 2, 12, 20) ja vaikis (salm 3). Tundes end hüljatuna, kaebab ta korduvalt (salmid 2-3, 7-9, 13-16, 17-19); samal ajal räägib ta Issandale, et ikka usaldab teda (salmid 4-6, 10-11). Olgugi, et teekond läbi valu oli pikk ja raske, jõuab see haripunkti siis kui kannataja, olles lõpuks, nii nagu ta palus, vabastatud (salmid 20-22), hakkab kohe kiituslaulu laulma (salmid 23-32). Kuna psalmisti vabastamine oli palvevastus, kiidab ta ‘koguduses’ (salm 23), kutsudes teisi üles kiitma Jumalat koos temaga ja osalema ohvrisöömaajal (salmid 23-27). Psalmist tunnistab tervele kogudusele Jumala headusest. Niivõrd ülevoolav on ta kiitus, et ta kujutleb Jumala valitsust ulatumas maa äärteni ja hõlmavat nii neid, kes on juba surnud, kui ka neid, kes on veel sündimata (salmid 26-32)! Jumal on inspireerinud ja hoidnud alles selle laulu nii, et kui me oma valus kahtlustame, et Ta on jäänud kaugeks ja kurdiks, võime seda laulu lugeda väljendamaks nii meie hüljatusetunnet kui ka meie elevust meeleheitest vabastamise üle. Samuti teeb 22. psalm meid sügavalt teadlikuks Jeesuse kohalolust. Tema, kes palus seda palvet, kui ta meie eest kannatas, tunneb meile kaasa kui me suuname sellesama palve talle (Heb. 4:15).
Selle kommentaari autor: Fergus Macdonald