Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 24:1-22
Taaveti suuremeelsus Sauli vastu1Aga Taavet läks sealt ära ja asus Een-Gedi mäelinnustesse.
2Ja kui Saul tuli vilisteid jälitamast, siis teatati temale ning öeldi: "Vaata, Taavet on Een-Gedi kõrbes."
3Siis võttis Saul kolm tuhat meest, valitud kogu Iisraelist, ja läks otsima Taavetit ja tema mehi Kaljukitse kaljudelt.
4Ja kui ta jõudis tee ääres olevate lambatarade juurde, siis oli seal koobas; ja Saul läks sisse oma asjale. Aga Taavet ja tema mehed istusid koopa tagumises sopis.
5Ja Taaveti mehed ütlesid talle: "Näe, see on päev, millest Issand sulle on kõnelnud: Vaata, ma annan su vaenlase su kätte ja talita temaga, nagu su silmis hea on!" Ja Taavet tõusis ning lõikas salaja ära Sauli kuuehõlma.
6Aga pärast seda torkas Taavetit südametunnistus, et ta Sauli hõlma oli ära lõiganud,
7ja ta ütles oma meestele: "Issanda pärast jäägu minust kaugele, et ma seda teeksin oma isandale, Issanda võitule, et pistaksin oma käe tema külge! Sest tema on Issanda võitu!"
8Ja Taavet hoidis sõnadega tagasi oma mehed ega lubanud neid kippuda Sauli kallale; ja Saul tõusis koopast ning läks oma teed.
9Aga seejärel tõusis Taavet ja läks koopast välja ja hüüdis Saulile järele ning ütles: "Mu isand kuningas!" Kui Saul vaatas taha, siis heitis Taavet silmili maha ja kummardas.
10Ja Taavet ütles Saulile: "Mispärast sa kuulad inimeste jutte, kes ütlevad: Vaata, Taavet otsib su õnnetust?
11Vaata, nüüd sa nägid ju oma silmaga, kuidas Issand andis sind täna koopas minu kätte. Mulle öeldi, et ma su tapaksin, aga ma halastasin su peale, sest ma ütlesin: Mina ei pista kätt oma isanda külge, sest ta on Issanda võitu.
12Ja mu isa, näe, vaata ka ise oma kuuehõlma mu käes! Sest kui ma lõikasin ära su kuuehõlma ega tapnud sind, siis pead sa mõistma ja nägema, et mul pole mõttes kurja ega üleastumist ja et ma pole pattu teinud sinu vastu, kuigi sa varitsed mu hinge, et seda võtta!
13Issand mõistku kohut minu ja sinu vahel, ja Issand maksku sulle kätte minu eest, aga minu käsi ei puutu sinusse,
14nagu ütleb muistse põlve vanasõna:
"Õelaist tuleb välja õelus, aga minu käsi ei puutu sinusse!"
15Kellele on Iisraeli kuningas läinud järele? Keda sa taga ajad? Surnud koera, ühte kirpu!
16Issand olgu kohtumõistjaks ja mõistku kohut minu ja sinu vahel; tema nähku ja seletagu mu riiuasja ning mõistku mind õigeks sinu käest!"17Kui Taavet oli kõnelnud need sõnad Saulile, siis küsis Saul: "Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?" Ja Saul tõstis häält ja nuttis.
18Ja ta ütles Taavetile: "Sina oled minust õiglasem, sest sa oled teinud mulle head, mina aga olen teinud sulle kurja!
19Sa oled täna jutustanud, kuidas sa tegid mulle head: ehk küll Issand andis mu sinu kätte, sa siiski ei tapnud mind!
20Sest kui keegi leiab oma vaenlase, kas ta laseb teda heaga ära minna? Issand tasugu sulle heaga selle eest, mis sa täna mulle tegid!
aavet võis olla kannatlik - vähemalt oma tuleviku osas. Ta polnud muretu või häirimatu selles osas, kuid ta oli valmis ootama. Taoline kristlik kannatlikkus on suur voorus, mis paljudel puudub. Usume, et Jumalal on mingi eesmärk meie elu järgmiseks etapiks, kuid oleme enemasti liiga kannatamatud selle äraootamiseks. Nii nagu naljatamisi öeldakse: “Issand, anna mulle kannatlikkust ja anna seda nüüd kohe!”.
Psalmides, eriti aga Taaveti omades on kannatlikkus üks põhiteemasid, sageli väljaendatud sõnaga “ootam ootamine”. (nt Ps 37:7, 40:1 jt). Paljudes keeltes on sõnad “ootama” ja “lootma” sarnased, ning inglisekeelne NIV piiblitõlge asendabki küllalt tihti sõna “lootus” sõnaga “ootamine”. Taavet teadis et tema on võitud järgmiseks kuningaks, kuid ta oli valmis ära ootama Jumala ajaplaani. Ta ei olnud kuidagi kade Saulile ning keeldus mitmel korral võimalusest talle kätte maksta - sest kõigele vaatamta, oli ka Saul võitud Jumala poolt.
Koopas juhtunul on ka oma humoorikas külg.TV seriaalides oleks see tehtud koomiliseks stseeniks, kus halb kuningas tabatakse väga naeruväärses olukorras. Ja pole ka kahtlust, et mõlemas leeris heideti tol õhtul asja üle mitte kõige viisakamat nalja. Aga kui Taaveti jaoks piirdus asi huumoriga, siis tunded mida ta väljendab olukorra kohta Psalmis 57 on tõsised. Koopas, lammaste keskel redutades koges ta riski täit ulatust. Taavet pidas alati Jumalat oma tegelikuks ja kõige tõelisemaks pelgupaigaks, ta oli ka täiesti teadlik äärmisest ohust milles viibis, ja nii nägi ta kõiges sündinus esmalt ja peamiselt Jumala kätt. Ta vaenlased olid omaenese seatud lõksu kukkunud.
Läbipõimitud kiitusest Jumalale, kulmineerub Taaveti laul Jumala piiritut armastust kirjeldades (Ps 57:1,4,6,10).
Saulgi kogeb sundi muuta oma südame hoiakut. Ka tema räägib Jumalast ning näeb Taavetit tulevikus kuningana. Ja sel ajal kui Saul neid sõnu ütleb, ta ka mõtleb nii. Samas on ta üks neist inimestest, kelle veendumuse ja meeleparanduse perioodid on jätkuvalt lühiajalised. Ja Taavet teab seda.
Taavet on julge, aga ta ei ole hulljulge ega rumal. Ta teab, et isegi tema on võimeline ära lörtsima ja maha viskama oma kutsumist kuningana, olles kannatamatu ning toimides hetke ajel. Ta tõotab Sauli peret mitte hävitada, kuid ta ei pöördu nendega koos koju tagasi. Selle asemel läheb ta tagasi kõrbesse, oma isolatsiooni ning eraklusse.
Selle kommentaari autor: John Harris