Peetrus pöördub nüüd ühiskondlikust elust koduse juurde, pöörates tähelepanu sellele, kuidas evangeelium mõjutab meie käitumist kodakondsete keskel. Ta ei pöördunud mitte orjade poole, kes töötasid rühmiti põldudel või ehitustöödel, vaid nende poole, kes elasid koos oma isandatega ja tegid mitte ainult majapidamistöid, vaid täitsid ka vastutusrikkamaid ülesandeid, nagu õpetamine, ravimine ja majapidamise juhtimine. Ometigi vaadati neile rohkem kui omandile, mitte kui kaasinimestele; nad kuulusid täielikult oma isandatele. Nii võimegi olla üllatunud, et Peetrus ei kritiseeri orjust kui kurja ja korrumpeerunud süsteemi. Ta pigem innustab kristlikke orje omandama suhtumist, mis allub nurisemata oma isandale, isegi juhul kui neid koheldakse halvasti (salm 18). Võime olla päris üllatunud mõistes, et Jeesuse õpetus käib põhimõtteliselt ka meie endi reaktsioonide kohta juhul kui meid töö juures koheldakse karmilt või ebaõiglaselt. Mitte et me peaksime käituma jalamattidena, kes ignoreerivad ebaõiglust, kuid samuti ei tohi me olla ka nurisejad, kelle sihiks on vaid oma õiguste eest seismine. Jah, see on tõepoolest radikaalne õpetus, kuid taolise suhtumise kasvust algkoguduse keskel ( enamus algkoguduse liikmetest olid tõenäoliselt orjad (1Kr 1:26) ), pärinevad ka hiljem teoks saanud orjuse kaotamise algmed. Kuid miks pidid nemad – ja peaksime ka meie – reageerima taolisel viisil? Peetruse jaoks on vastus lihtne: me järgime kannatavat Kristust, keda koheldi halvasti ja löödi risti – jah, see on meile lunastuseks, kuid ka eeskujuks (salm 21). (Salm 24 on hea kokkuvõte Kristuse surma olemusest ja eesmärgist.) Kristus ise võttis tegelikult orja kuju, laskus orja seisusesse ( Fl 2:7) ja kandis ebaõiglase peksmise tagajärjel saadud haavu ja muhke. Kui meie `elame õigusele´ (salm 24), siis peame ka meie jätma kõrvale iseenda, võtma oma risti ja järgima Tema eeskuju ( Mk 8:34).
“Ta talus kõike, mis tuli Tema teele, et te teaksite, et nii on võimalik, ja teaksite, kuidas seda taluda. (s 21) “Issand, aita mind järgneda.”