Psalm annab meile mitmeid tänupõhjuseid. Nii nagu eelmiseski psalmis, kinnitatakse siingi, et lapsed tuleb peresse tänuga vastu võtta ning neist rõõmu tunda; et koduelu on vähemalt sama oluline kui avalik elu. Isegi vanavanemaid mainitakse siin. Kui nad kutsuvad oma lapsed ja lapselapsed kokku (s 6), toob see esile mälestused mineviku
erinevaist perioodidest, kuid osutab ühtlasi ka tulevikku, asjadele mida tasub oodata kuni elu neile veel antud on. “Kes küll tahab elada 87 aastaseks? pärib ühes politsefilmis nooruke seersant. “See kes on 86!” , kõlab vastus.
Heebrea mõtteviisi kohaselt, kui keegi midagi õnnistab, siis toob ta sellega tänu Jumalale tolle inimese või asja eest ning kui ta seda autoriteediga välja ütleb, rahustab ja tasakaalustab see kuulajate meeli. Kui ka kuulajad on Jumalat austavad, siis taoline õnnistus tõmbab nad Jumala läheduse ja hoole kogemisse. Psalmisti sõnul peame me olema jumalakartlikud inimesed (s1,4) - ja see on omadus mis “hakkab külge” ja mida on võimalik ka õppida teadlikult Jumalat ülistavas keskkonnas.
Templiteenistuses toimuva jumalakummardamise ja austamise ajal ütleb preester õnnistuse sõnu (või laulab kogudus neid üksteisele) (s 5). Selle hulka kuulub ka Jeruusalemma kui paiga õnnistamine, kust kogu õnnistus ning piduliku sündmuse julgustus lähtub. Kogudus jätkab templis alanud õnnistamist koduses sfääris. Liigagi sageli aga järgneb õnnistamisele koguduses meie kodudes kritiseerimine ning pessmistlike märkuste tulv.
Võta hetk tagasivaatamiseks ja meenuta millist julgustust ja õnnistust oled sina möödunud nädalal jaganud teistele enese ümber.