Filosoof Nietzsche, kelle üks kuulsamaid väiteid, „Jumal on surnud“, armastas rääkida ka „ mõttetust kannatamisest“. Peetrus näeb aga kogu temaatikat tänases tekstis hoopis teises valguses. Esiteks: kristlase jaoks on kannatus normaalne ning ei tohiks kedagi üllatada (s 12). JA Peetrus ei pea siin silmas niivõrd õnnetusi või halba tervist ( ning kindlasti mitte ka kannatusi meie eneste väära käitumise tagajärjel - s15); vaid kannatust mida kristlased kogevad kus iganes nad otsustavad mitte kaasa minna üldise vooluga. Peetruse lugejatele oli tulise kannatuse perspektiiv vägagi reaalne ning kui meie kannatused tunduvad selle kõrval meile kerged, siis ka tänapäeva maailmas on mitmeid riike, kus kristlased on silmitsi sama tuliste kannatustega. See kannatus ( s 1:6-7) , mida nimetatakse ka katsumuseks on meie usu proov ning võib meid muuta palju tugevamaks. Ja sellisena tuleks seda ka tervitada, mõeldes, et nii jagame Kristuse enese kannatusi (s 13). Just seda nimetab Peetrus „kannatamise osaduseks“ ning sellest rõõmustasid apostlid, keda „arvati väärt olevat jagama“ neid ( Ap 5;41; Fl 3:10) Viimaks räägib Peetrus Jumala aust, mis hingab nende peal, kes kannatavad ( s 14). Vana Testamendi shekinah au hingas Moosese, Eelija, Jeesuse, aga ka Stefanose peal, kes kannatas esimesena märtrisurma Kristuse pärast. Ning võib-olla oled näinud selle peegeldust ka mõne kaasaegse kristlase palgeil, kes on suure usuga talunud sügavat kannatust. Kõik ülalöeldu ei tähenda et võiksime kannatamisse suhtuda kergekäeliselt, vaid see peaks muutma meie suhtumist kannatamisse üldse. Kui kannatus läheneb meile siin elus, tuleb meil ennast „üle anda“ Jumalale ( s19): Peetrus kasutab siin sama sõna mida kasutas ka Kristus ristil, kui ta „andis“ oma vaimu Isa kätte. Jumala käes ei ole meil põhjust midagi karta.