Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 5:1-7
Nõuandeid vanematele ja noorematele1Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel:
2hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult,
3mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks.
4Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja.5Nõndasamuti teie, nooremad, alistuge vanematele. Aga te kõik rüütage end alandlikkusega üksteise vastu, sest "Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu".
6Alanduge siis Jumala võimsa käe alla, et tema teid ülendaks õigel ajal;
7heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!
Kui keegi soovib olla koguduses juhiks, tore! Aga selleks peavad olema täidetud teatud tingimused….
Selle viimase peatüki peateemaks on kristlik juhtimine. Sõna „vanem“ ( s 1) viitas varakiriku juhtidele, enne kui üldse mingisugune professionaalne ordineeritud teenistus oli jõudnud sündida. Selles mida Peetrus siin kirjutab kajab vastu tema jutuajamine Jeesusega järve ääres – siis kui tema sai oma kutsumine juhiks (Jh 21:15–17). Hoolimata sellest, et ta oli olnud Kristuse kannatuste pealtnägija, ei nõua Peetrus enesele mingit ülimuslikku positsiooni vaid kirjutab lihtsalt kui „kaasvanematele“. Juhi peamine roll on ülevaataja ( pastori) oma ( s 2). Aga selleks on vaja täita ka 3 olulist tingimust – ning neid on Peetrus väljendanud nii positiivse kui negatiivse kirjelduse varal: juhid ei tohi oma rolli täita lihtsalt kohustusest, ega ka saadava kasu tõttu, ka mitte võimuambitsiooni pärast, vaid kogu südamest, isetult ning alandlikult. Nemad peavad juhtima isikliku eeskuju varal ( 1Kr 4;16, 1Tm 4;12), pidades meeles, et vaatamata nende autoriteetsele positsioonile, kuulub kari Jumalale ning nemad peavad kõige tehtu eest vastust „Ülemkarjasele“, Kristusele enesele (s 4). Pühakirjas on rikkalikult karjaseks olemise illustratsioone mida oleks siinkohal hea lähemalt uurida – eriti neil keda on kristlikeks juhtideks kutsutud ja seatud. Vajadus tugevdada tõelist ühtekuuluvustunnet, otsida kadunudi, rakendada kindlat kuid hoolitsevat juhtimist ning tagada et kari on toidetud ja kaitstud – kõik see kehtib nõudena ka kaasaegsele kristlikule juhile – täpselt samamoodi kui juhtidele 2000 aastat tagasi. Ja nii nagu Peetrus oma imeliselt rikkaliku kuid lühikese kirja lõpetab, on tema soovitustel ning nõuannetel igati kaasaegne rakendusväärtus: siin on viiteid kuidas ületada põlvkondade vahelist lõhet, kuidas toimida hingehoidlikult; kuidas toime tulla muretsemisega ningnõuandeid võidukaks usueluks. Tundub, et tema lõputervitus ületab sajandeid ning kiri mis oli algselt määratud Väike Aasia hajutatud kristlastele muutub Jumala elavaks Sõnaks meile täna.
Selle kommentaari autor: Brian Hoare