Loe läbi alltoodud kirjakoht: Luuka 18:18-30
Rikas mees ja igavene elu18Ja keegi ülem küsis Jeesuselt: "Hea Õpetaja, mida tehes ma päriksin igavese elu?"
19Jeesus ütles talle: "Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks - Jumal.
20Käske sa tead: ära riku abielu, ära tapa, ära varasta, ära anna valetunnistust, austa oma isa ja ema!"
21Aga tema ütles: "Seda kõike olen ma pidanud noorest põlvest saadik."
22Seda kuuldes ütles Jeesus talle: "Üks asi on sul veel vajaka: müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!"
23Aga seda kuuldes jäi ta päris kurvaks, sest ta oli väga rikas.24Aga nähes teda kurvastavat, ütles Jeesus: "Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki!
25Sest hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal Jumala riiki."
26Kuulajad küsisid: "Kes siis võib saada päästetud?"
27Ent tema ütles: "Inimeste käes võimatu on Jumala käes võimalik."
28Peetrus ütles: "Vaata, meie oleme oma vara maha jätnud ja järgnenud sulle."
29Tema aga ütles neile: "Tõesti, ma ütlen teile, ei ole kedagi, kes on jätnud maha maja või naise või vennad või vanemad või lapsed Jumala riigi pärast,
30kes mitmevõrra tagasi ei saaks sel ajal, ja tuleval ajastul igavest elu."
Salmis 19 teeb Jeesus küsijale selgeks, et tema autoriteet võib olla üksnes Jumal. Selle väitega kordab Jeesus esimest käsku. Jeesus pole tulnud tooma uut käsuõpetust, kehtima jääb Siinai mäel antu (vt 2Ms 20:1-11). Selle rõhutamiseks tsiteerib Ta ka ülejäänud käske.
Küsija ilmselt arvab, nagu oleks tema eluga kõik korras. Seepeale kohutab Jeesus teda täiesti mõistmatuna näiva sooviga (s 22). Kas Jeesus tõesti soovib, et (usklikud) rikkad oma varandusest lahti ütleksid? Vastus peitub ehk järgnevas: on Uue Testamendi käsikirju, kus Jeesuse ja ülema vestlus jätkub nõnda: ”Kuidas sa ütled: ma olen toiminud Seaduse ja prohvetite järgi, kuid ometi on Seaduses lugeda: armasta oma ligimest kui iseennast! Ja vaata! Paljud su vennad, Aabrahami pojad, katavad end räpaste kaltsudega, surevad näljast, ja sinu maja on täis paljusid varasid, ja midagi, mitte midagi ei tule sealt välja nende jaoks!”
Niisiis on küsimus jällegi inimese südamehoiakus, suhtumises. Jeesus ei ütle ju, et rikkus iseenesest on halb; halb on see, mida ta võib valedes kätes põhjustada. Nähes ülemat kurvastavat, lausub Jeesus oma kuulsaks saanud sõnad (s 25). Õnneks lõpeb jutuajamine väga positiivselt, tõotusega Jeesuse jüngritele (s 29-30). Nõnda on lootust siiski kõigil, mitte ainult puruvaeseil. Oluline on, et oma maisest varast ei hoitaks kinni kümne küünega... muidu võid kaotada ka oma hinge!
Palve: Issand, valgusta minu hinge salasoppe ja näita, mis on see, millest minul vajaka jääb!
Selle kommentaari autor: Mari-Liis Nõlvak