Loe läbi alltoodud kirjakoht: Luuka 18:9-17
Tähendamissõna variserist ja tölnerist9Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna:
10"Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner.
11Seisma jäädes palvetas variser endamisi: "Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner.
12Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan."
13Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: "Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!"
14Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse."Jeesus õnnistab lapsi15Aga Jeesuse juurde toodi ka lapsi, et ta neid puudutaks, aga seda nähes jüngrid sõitlesid toojaid.
16Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: "Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!
17Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna."
Variserid olid teada-tuntud oma põhjaliku ja üsna range Seaduse täitmise poolest. Tihti on väljendatud mõtet, nagu oleks Jeesusel olnud just selles osas põhjust variseride liikumisele etteheiteid teha, aga käesolevast tekstist ei saa me küll välja lugeda , et Jeesus oleks kuidagi põlastanud kedagi käskude-keeldude pidamise pärast. Küsimus seisab hoopis selles, KUIDAS too variser end väljendab, KUIDAS ta suhtub kaasinimesse. Jeesus põimib järgnevalt oma mõistujutu sisse muidugi ka kõige suurema vastandi, kellest seoses variseridega rääkida saab, – maksukoguja, tölneri. Tundub, et vihatud tölner ei pane tähelegi teda põlglikult seiravat variseri, vaid astub ahastuses Jumala ette, et paluda armu...
Meiegi jaoks peaks olema esmatähtis astuda Jumala ette SIIRALT, ringi vaatamata. Me ei peaks muretsema, kas keegi meid vaatab, kas ikka paistame oma kaaspalvetajast püham välja. Meie “mure” peaks olema üksnes Jumal – ainult Tema oskab meid objektiivselt, adekvaatselt hinnata!
Ning alles pärast enese täielikku avamist Jumalale, pärast sügavat kahetsust saame minna oma kotta õigeksmõistetuna; siis on meie, SIIRASTE LASTE päralt Jumala riik, nagu Jeesus lapsukesi sülle võttes tõotas (s 16b-17)!
Selle kommentaari autor: Mari-Liis Nõlvak