Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 27: 27-44
Torm ja laevahukk27Kui siis jõudis kätte neljateistkümnes öö, mil meid Aadria merel aeti sinna ja tänna, siis tundus laevameestele kesköö paiku, et läheneb mingi maa.
28Loodimisel leidsid nad vett olevat kakskümmend sülda; kui nad siis natuke edasi liikusid ja jälle loodisid, leidsid nad viisteist sülda vett.
29Kartes, et me paiskume karidele, heitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama päevavalgust.
30Aga kui laevamehed püüdsid laevast põgeneda ja hakkasid paati merre laskma ettekäändel, nagu tahaksid nad laeva käilast ankrut sisse lasta,
31ütles Paulus pealikule ja sõduritele: "Kui need ei jää laeva, siis te ei pääse!"
32Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasksid selle merre kukkuda.
33Aga enne kui valgeks läks, julgustas Paulus kõiki sööma, üteldes: "Täna on neljateistkümnes päev, mil te oodates püsite söömata ega ole midagi suhu võtnud.
34Seepärast ma manitsen teid leiba võtma, sest see on tarvilik teie pääsemiseks. Ei lähe ju teie ühegi peast juuksekarvagi kaotsi!"
35Nende sõnade järel võttis Paulus leiva, tänas Jumalat kõigi ees, murdis ja hakkas sööma.
36Ja kõigi meeleolu läks paremaks ja nemadki võtsid leiba.
37Ühtekokku oli meid laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
38Kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid veel laeva, heites vilja merre.
39Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli; aga nad märkasid ühte sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik, laeva ajada.
40Nad vabastasid ankrud ja lasksid need merre vajuda, samal ajal nad vallandasid tüüriaerud köitest ja seadsid esipurje tuulde ning püüdsid liikuda ranna poole.
41Aga nad sattusid liivaseljakule ja ajasid laeva sinna kinni. Laeva käil tungis sinna sisse ja jäi liikumatult paigale, ahter purunes aga lainete möllus.
42Sõdurid võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema.
43Kuid pealik, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda nõu täitmast. Ta käskis neil, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja püüda maale jõuda,
44ja teistel käskis neile järgneda kas laudadel või laevarusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale.
Paljud mäletavad veel mõni aasta tagasi Euroopas valitsenud külmi ja lumerohkeid talvesid. Paulus ja kõik tema kaasreisijad olid vägagi teadlikud kui ootamatult ohtlikuks võisid muutuda talvised laevareisid muidu suhteliselt rahulikul Vahemerel.
Kogeda tormi avamerel on kuidagi eriliselt hirmutav. Olles mässavast veest vaid paari jala kaugusel, muutub su haprus ja haavatavus eriliselt käegakatsutavaks. Kogesin seda isiklikult purjetades Põhjamerel kus jäime koos kaaslastega samuti tormi kätte, millest pääsenuina ja rannal koopas varjuleidnuina laulsime Jumalale tänupsalme.
Selleks, et pääseda antud olukorras, veenab vang Paulus oma autoriteeti kasutades laevamehi toimima teisel viisil kui nood algselt plaanisid. Pauluse meelekindel usaldus saadud sõnasse, et nad kõik pääsevad, andis talle võimaluse juhtida sündmuste käiku.
Nii on ka meiega- usaldus ja usk Jumala tõotustesse aitab meil tõusta kõrgemale argiolukordades kogetavaist hirmudest. Natuke karta on normaalne - see aitab meil ellu jääda - kuid iga hirm tuleb viimselt asetada kooskõlasse jumalakartusega, sest siis saame Jumalalt vastu võtta ka rahu ja tarkust. “Issanda kartus on tunnetuse algus...” (Õp 1:7)
“Rahus ma heidan maha ning uinun, sest sina üksi, Issand, asetad mind julgesti elama.” (Ps 4:9).
Ja tundub, et Paulus koges just sellist rahu ja tarkust oma olukorras.
Ja taas on olukorra detalild need, mis muudavad selle meile põnevaks ja mõjusaks. Tundub, et reis toimus viljalaeval (s 38), ning piisavalt suurel, et peale võtta veel mitusada reisijat ( s 37). Luuka kui ajalookirjutaja jaoks on kogu sündmus tõestuseks Jumala ettehooldest. Tormid tulevad ning ka meie ei saa öelda, et oskame näha nende taha. On see osa suuremast kliimamuutusest? Või mingist muust nihkumisest? On see mingi Jumala eriline nõu kellegagi kusagil? Taoline spekuleerimine võib muutuda ohtlikuks - kuid samavõrra ohtlik võib olla tormide võimalikkust ignoreerida.
Selle kommentaari autor: Roger Pooley