Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 27:14-26
Torm ja laevahukk14Ent üsna varsti sööstis saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirdemaruks.
15Kui see laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata, andsime end tuule ajada.
16Sattudes siis ühe saarekese varju, mida hüütakse Kaudaks, suutsime vaevalt tulla toime päästepaadiga.
17Kui see oli üles tõmmatud, kasutati kaitsevõtteid ja vöötati laev köitega. Ja et kardeti paiskuda Sürti madalale, heideti sisse triivankur ning jäeti laev triivima.
18Kui aga raju meid väga vintsutas, loopisid nad järgmisel päeval osa lasti üle parda.
19Ja kolmandal päeval heitsid nad oma käega merre ka laeva varustuse.
20Kui nüüd mitu päeva ei paistnud ei päikest ega tähti ja kange raju võimutses, lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda.
21Kuna kellelgi ei olnud enam mingit tahtmist süüa, siis tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: "Mehed, te oleksite pidanud minu sõna kuulama ja jätma Kreetalt merele minemata, siis te oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju.
22Nüüd ma aga manitsen teid olema julged, sest ükski hing teie seast ei hukku, hukkub vaid laev.
23Täna öösel seisis minu juures selle Jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma ka teenin,
24ning ütles: "Ära karda, Paulus! Sa pead jõudma keisri ette, ja vaata, Jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad."
25Seepärast, mehed, olge julged, sest ma usun Jumalat, et kõik läheb nõnda, nagu mulle on räägitud.
26Aga me peame jõudma mingile saarele."
Seekord kogeb Paulus teiselaadset pääsemist.Ta on olnud Efesoses möllava rahvahulga käes, kui endine tagakiusaja, sõlminud rahu kahtlustavate ja vihaste kristlastega, kogenud vangistust ja piitsutamist Rooma valitsejate käe läbi. Nüüd aga on ta talvetormi käes keset merd, tugevas vastutuules ning laevas mille omanik ja juht ise arvavad kõike parimini teadvat (s 11).
Äärmiselt detailne olukorra kirjeldus on antud otsekui pealtnägija pilgu läbi.
Richard Bauckhami raamat “Jeesus ja pealtnägijad” on osutunud paljudele oluliseks toeks lugemaks Uut Testamenti kui tunnistust, mitte nagu pelgast ajalugu - vaid kui “viisi kuidas tunnistajad kogesid ajaloosündmusi, lahutamatu seosena nende silme ees sündiva ning selle tajutava tähenduse vahel”. Arvan, et see on äärmiselt kaasahaarav viis lugedanii evangeeliume kui ka nende järge, Apostlite tegude raamatut.
Sündmus ise viib lugeja hoop hoobi järel laeval olijate poolt kogetavasse kitsikusse, võetakse tarvitusele meeleheitlikud meetmed, kõigele vaatamata aga hakkavad nii toiduvarud kui lootus vaikselt kaduma. Siis astub üles Paulus oma julgustava teatega ning usu toel inglilt saadud sõnumiga ( s 21-26). Pääsemisele pole määratud mitte üksnes meeskond (see pidi neid kõvasti julgustama ning ilmselt oli ka üllatus) -vaid kõigel sellel on kaugem eesmärk: Paulus peab jõudma keisri ette Rooma, et seal tunnistada Kristusest. Tollest sündmusest me enam Apostlite tegude raamatust lugeda ei saa ning puudub ka teadmine kas see üldse toimus.
Pauluse sõnumi keskne mõte aga on, et inimesed laeval päästetakse teatud kindlat eesmärki silmas pidades ning selle üle tasuks pikemalt mõtiskleda. Paulus teadis põhjust, miks tema pidi pääsema - ja teiste kohta võiksime öelda, et nemad päästeti Pauluse tõttu.
Selle kommentaari autor: Roger Pooley