Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2sm 2:12-32
Taavet võitleb Sauli suguvõsa vastu12Kord läksid Abner, Neeri poeg, ja Sauli poja Iisboseti sulased Mahanaimist Gibeoni.
13Aga Joab, Seruja poeg, ja Taaveti sulased läksid ka välja ja nad kohtusid Gibeoni tiigi juures; ühed asusid siiapoole tiiki ja teised sinnapoole tiiki.
14Ja Abner ütles Joabile: "Noored mehed võiksid meie ees hakata mängima sõjamängu!" Ja Joab vastas: "Hakaku pealegi!"
15Siis nad tõusid ja astusid ette: kaksteist meest Benjamini ja Sauli poja Iisboseti poolt ja kaksteist Taaveti sulaseist.
16Ja nad haarasid üksteist peast ning pistsid oma mõõgad üksteisele külje sisse ja langesid üheskoos. Seepärast nimetatakse seda paika Helkat- Hassurimiks; see on Gibeoni juures.
17Ja sel päeval sündis väga tugev taplus ning Abnerit ja Iisraeli mehi löödi Taaveti sulaste poolt.
18Ja seal oli kolm Seruja poega: Joab, Abisai ja Asael; ja Asaelil olid kerged jalad, otsekui gasellil väljal.
19Ja Asael ajas Abnerit taga ega põiganud Abneri järelt ei paremale ega vasakule.
20Siis Abner pöördus ümber ja küsis: "Kas see oled sina, Asael?" Ja ta vastas: "Mina."
21Ja Abner ütles temale: "Pöördu paremale või vasakule, võta kinni mõni noortest meestest ja võta tema varustus!" Aga Asael ei tahtnud lahkuda tema järelt.
22Ja Abner ütles veel kord Asaelile: "Lahku mu järelt! Miks peaksin sind maha lööma? Kuidas võiksin siis tõsta oma silmi su venna Joabi poole?"
23Aga kui Asael ei tahtnud lahkuda, siis lõi Abner talle piigipäraga kõhtu, nõnda et piik tuli tagant välja; Asael kukkus maha ja suri kohapeal. Ja kõik, kes jõudsid sinna paika, kus Asael oli maha langenud ja surnud, jäid seisma.
24Aga Joab ja Abisai ajasid Abnerit taga ja nad jõudsid päikeseloojakul Amma künkani, mis on Giiahi kohal Gibeoni kõrbe suunas.
25Siis kogunesid benjaminlased Abneri järele üheks jõuguks ja jäid peatuma ühe künka harjale.
26Ja Abner hüüdis Joabile ning ütles: "Kas siis mõõk peab igavesti sööma? Kas sa ei mõista, et lõpp on kibe? Kas sa ei ütlegi rahvale, et nad loobuksid taga ajamast oma vendi?"
27Ja Joab vastas: "Nii tõesti kui Jumal elab: kui sa ei oleks rääkinud, siis oleks rahvas alles hommikul loobunud taga ajamast oma vendi."
28Ja Joab puhus sarve; siis peatus kogu rahvas ega ajanud enam Iisraeli taga. Ja nad ei sõdinud enam.
29Siis käisid Abner ja tema mehed kogu selle öö mööda lagendikku ning läksid üle Jordani; ja nad käisid kogu ennelõunase aja ning jõudsid Mahanaimi.
30Ja Joab, lõpetanud Abneri tagaajamise, kogus kokku kõik oma rahva; Taaveti sulaseist oli puudu üheksateist meest ja Asael.
31Aga Taaveti sulased olid benjaminlastest ja Abneri meestest surnuks löönud kolmsada kuuskümmend meest.
See narratiiv on kaasahaarav ja väga visuaalne. Kahjuks pole see aga väga õpetlik. Verevaen kahe võimunäljas perekonna vahel ei saa külvata muud kui hävingut. Kuid selline on elu. Inimesed tõesti külvavadki hävingut oma isekate eesmärkide nimel. Ja see pole harv nähtus. On vägagi võimalik maskeerida omakasupüüdlikke motiive näiteks murena Jumala kuningriigi eest. 1 Kuid sellest nähakse läbi ja lõpuks tõrjutakse välja nii selline isik kui ka "usk" mida ta oma tegudega on esindanud.
Kui hävitav jõud on kättemaksul...! Ja samas ka mõttetu, kuna see ei lõpe kunagi - nakatades järjest rohkem isikuid, hävitades perekondi, lammutades terveid ühiskonda, kuna ei leidu kedagi piisavalt mõjuvõimsat, kes ütleks, et nüüd aitab. 2 Antud juhul - kuigi Asael suri, oli see Abner, kes kirjutas alla otsekui omaenda hukkamiskäsule. 3 Kuid küll olid Joab ja ta vennad alles ebasoovitavad liitlased... Kuid sageli ka elus ei saa me väga valida, kellega peame liitu astuma ja ei saa ka peatada häbi, häda või kahju, mida see meile toob. Seda olulisem on püsida Jumala lähedal ja lõplikult sõltuda Temast, mitte inimlikust leidlikkusest või mõjuvõimsatest sidemetest.
Üks elu suurimaid probleeme on, et peame sageli rügama mitmel rindel korraga. Kui sõda valitses sellel hetkel Taaveti avalikus elus esiplaanil, siis samal ajal kujunes kulisside taga välja ka tema perekond, mis osutus hiljem peaaegu sama raskeks hallata kui ta kuningriikgi. Tema otsus pidada arvukalt naisi oli tolle aja kuningate kombe kohane, kuid ei olnud Jumala plaanidega kooskõlas. Pole siis ime, et ta hilisemas elus pidi tegelema arvukate erimeelsustega oma perekonnas. Traagilisel viisil võttis tema troonipärija Saalomon üle tema eluviisid ja viis need veel suuremate äärmusteni. Saalomon õppis nii head kui halba oma isa eeskujust. Me ei saa oma lastele ainult valikuliselt eeskujuks olla.
1 - Mt 6:33
2 - Rm 12:19-21
3 - Gl 6:7
Selle kommentaari autor: APÜ