Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 12:15-31
Naatan manitseb Taavetit15Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles, aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba.
18Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: "Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!"
19Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt: "Kas laps on surnud?" Ja need vastasid: "Surnud."
20Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21Aga tema sulased ütlesid talle: "Mis see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!"
22Ja ta vastas: "Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja laps jääb elama?
23Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde."Saalomoni sünd24Ja Taavet trööstis oma naist Batsebat, läks ta juurde ja magas temaga; ja naine tõi poja ilmale ning Taavet pani temale nimeks Saalomon. Ja Issand armastas teda
25ning Taavet läkitas ta prohvet Naatani käe alla, kes Issanda pärast nimetas tema Jedidjaks.Taavet vallutab Rabba26Ja Joab sõdis ammonlaste Rabba vastu ning vallutas kuningalinna.
27Siis Joab läkitas käskjalad Taavetile ütlema: "Ma olen sõdinud Rabba vastu. Ma olen vallutanud ka veehoidla.
28Ja nüüd kogu kokku ülejäänud rahvas ja löö leer üles linna alla ning valluta see, et mitte mina ei vallutaks linna ja seda ei nimetataks minu nimega!"
29Siis Taavet kogus kokku kogu rahva ja läks Rabbasse, sõdis selle vastu ja vallutas selle.
30Ja ta võttis nende kuningal krooni peast - see vaagis talendi kulda ja selles oli kalliskivi - ja see pandi Taavetile pähe; ja ta tõi linnast väga palju saaki.
31Ja rahva, kes seal oli, tõi ta välja ja pani kivisaagide, raudkirkade ja raudkirveste juurde ning laskis ta minna läbi telliskiviahjudest; ja nõnda talitas ta kõigi ammonlaste linnadega. Siis Taavet ja kogu rahvas läksid tagasi Jeruusalemma.
Taavet ei protesteeri. Peale kõike seda “saatmist” mida Taavrt 11. peatükis tegi on Jumal nüüd omakorda “saatnud” tema juurde Naatani, kes toob kohtuotsuse. Ja nüüd algab selle täidesaatine. Vastsündinu haigestub ning Taavet süveneb palvesse. Meile ei öelda, mida Taavet ütles, peale selle, et ta palvetas lapse eest. Aga halastus mida ta enne ei olnud näidanud teiste vastu, puudus nüüd tema enese suhtes, kes ta abitult selle väikese inimese juures seisis. Taaveti palvet ei katkestanud ega saanud teda eksitada hea joogi või puhkamise pakkumistega. Olles kord taas alustanud oma suhtlemist Jumalaga, oli tal palju, milles järele jõuda. Tamm oli murtud ning vallandunud vooge ei peatanud miski.
Surmaotsust aga ei muudetud ning seitsmendl päeval laps suri. Kogu õukond kartis Taaveti meelerahu ja tasakaalu pärast, kuid Taavet võttis uudise vastu väga rahulikult, peaaegu resigneerunult. Ta pesi end, kummardas Jumala ees ning lõpetas oma paastu. Ja kui temalt selgitust paluti, vastas ta, et kuniks oli elu jätkus ka lootust, kuid nüüd saab ta loota kohata oma poega kord igavikus.
Paar mida teineteisega sidus süü ja tragöödia, otsis lohutust teineteise läheduses. Taas jääb Batseba lapseootele ning seekord jääb nende poeg, Saalomon, elama. Tema venna surmast ei jäänud mingit “pärandust” ning talle pandi nimi, mi tähendab “Issanda poolt armastatud”, Jedidiah.
Vahepeal aga jõudis igavikna tundunud (tegelikult vaid 2 aastat kestnud) Rabba piiramine lõpule. Taavet ratsutas välja, et sülmida rahutingimused ning vastu võtta alistunud.
Selle kohutava perioodi tagajärjed jäid Taaveti ellu kogu ülejäänud eluks. Aga kuigi ka edaspidi tuli tal vastakuti olla paljude hädadega,ei kohanud ta neid iial enam üksinda, sest Jumal oli taas kord temaga.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair