Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 119: 129-139
Jumala sõna ülistus129Imelised on sinu tunnistused, sellepärast hoiab neid minu hing.
130Kui su sõnad avanevad, annavad nad valgust, tehes arukaks kohtlasi.
131Ma avan oma suu ja ahmin, sest ma ihaldan su käske.
132Kaldu minu poole ja ole mulle armuline, see on nende õigus, kes armastavad sinu nime.
133Kinnita mu samme oma ütlusega ja ära lase ühtki nurjatust saada meelevalda minu üle!
134Lunasta mind inimeste rõhumisest, siis ma pean su korraldusi!
135Lase oma pale paista oma sulase peale ja õpeta mulle oma määrusi!
136Veeojad voolavad mu silmist nende pärast, kes ei pea su Seadust.
137Sina oled õige, Issand, ja su seadused on õiglased.
138Sa oled seadnud oma tunnistused õiguses ja väga suures ustavuses.
139Minu kiivus on mind kulutanud, sest mu rõhujad on unustanud sinu sõnad.
Siin on laulja nii vaevatud, et esmapilgul tundub ta nägevat ainult kasvavat pimedust. Aga siis leiab ta ukse, mille avanedes hakkab hoovama valgus - Sõna valgus (130). Ning üsna varsti saab Sõna valgusest Issanda valgus (135).
Selle ukse avab laulja nälg Sõna järele ja selle väärtustamine, ta mõistab Jumala Sõna üleloomulikku iseloomu, selle kallihinnalisust. Ja ta nutab kõikide pärast, kes seda ie mõista ning Sõna põlgavad (136). Kurvastus Sõna põlgamise pärast viib järgmistes salmides veel suurema Sõna hinnalisuse esiletoomiseni (130-135), kuni Jumala sõna valgus muutub Issanda soosingu valguseks, tema palge valguseks, mille sära laulja igatseb.
Valgus on see mida inimene vajab eluks - hingevalgus, Sõnavalgus, Jumala soosingu valgus- ja et lauljal on täisusaldus Jumala vastu (137), siis tahab ta end avada kogu valgusele, mis Jumala käest tuleb. Näeme, et mitte kusagil ei karda laulja Jumala valgust - ei seda mida see võiks esile tuua - kuigi, ta tunnistab et ka temas on nurjatust. Ei -laulja januneb selle järele nagu taim päikesevalguse järele.
See, mis on niivõrd hinnaline, vajab ka erilist hoidmist ning kaitset (129). Laulja ütleb: mu hing hoiab Jumala seadmisi.... Mida see tähendab? Mida hoiame meie oma hinges kallisvarana? On seal armsad mälestused, kirkad eluhetked, soojad sõnad mida meile on öeldud? Aga kas sela on ka Jumala Sõna ki valguse ja elu tooja meie südamesse? Kas ka meie oskame otsekui koguda ja peita oma hingevaramusse Jumala sõna? Siia kuulub lihtsalt Sõna lugemine, aga ka janune “ahmimine” (131) - samamoodi ka Sõna pähe õppimine.
Armastus Jumala Sõna vastu käib koos armastusega Jumala enese vastu. Ja see ongi puhas Jumala arm, et näljast hinge toidetakse parimaga - Jumala enese sõnaga.
Taoline sõna “sissevõtt” ei toimu ilma väliste takistusteta - selle vastu sõdivad nii “nurjatused” lauljas eneses, mis tahavad võtta maad, kui ka välised tingimused ja inimesed (133-134) Aga laulja on otsustanud kinni hoida ja mitte unustada kübetki Jumala valgusest, sest ta teab,et muidu ei jää ellu ta süda ega ta ise; et just Jumala valguse põlgamine ja salgamine on tema kaaslastest teinud rõhujad.
Selle kommentaari autor: APÜ