Pauluse jaoks oli antud olukorras mitmeid asju, mis oleks võinud teda araks teha: korintlaste suhtumine, raskused teenimistöös, füüsiline ja vaimne surve, lõputu vastuseis tema oponentide poolt ning jätkuv vaimulik võitlus. Paljud meist on silmitsi samasuguse rõhumisega ning kogevad sama reaalselt kiusatust kaotada lihtsalt julgus.
Pauluse vastus selles olukorras on evangeelium ise, selle olemus mille allikas on Jumal.
Jumala Sõna (s 2) on see, mille ta on vastu võtnud ning tema veendumus on kindel, et ta on selle edasi andnud selgelt, ehtsal ning täielikul kujul - erinevalt teistest, kes evangeeliumi sõnumit väänasid, et seda inimestele meelepärasemaks teha.
Kui inimesed keelduvad uskumast, siis ei ole see enamasti mitte evangeeliumikuulutaja süü vaid pigem on tegu vaimse pimedusega (s 3,4).
Evangeeliumi sõnum ja kuulutaja usaldusväärsus selle täielikul edasiandmisel on mõlemad olulised. Meie igatsus on näha teisi Kristus juurde tulemas, kuid selles innukuses võime esitleda Head sõnumit viisil mis kahandab selle sisu - näiteks välja jättes üleskutse meeleparandusele või lahjendades selle eetilisi nõudmisi. Ka praegu võime kuulda väiteid, et kui inimene tuleb Jeesuse juurde, siis saavad kõik tema probleemid lahendatud, kuigi see väide ei ole aus, heatahtlik ega ka tõene. Aga ainult täie aususega tervikuna kuulutatud tõde toob pääste. Ja kui oodatud tulemust ei saabu, siis ei pea me vaatama iseendid läbikukkujatena; vaid mõistma et on olemas ka vanelane, kelle eesmärk on tühjaks teha Jumala plaan (s 3,4). Meie osa on tõde ustavalt ja ausalt edasi kuulutama, veendult ning ootuses, et Jumala valgus on see mis läbistab inimeste mõtlemist katva pimeduse (s 6).
Igal juhul tuleb jätkuvalt kursis olla kas on veel efektiivsemaid viise kuidas evangeeliumi kuulutada ning alati teha ise kõik mis võimalik, et see tõde saaks arusaadavalt esitatud.

Aga iialgi ei peaks arvama, et selle kuulutustöö tulemuslikkus sõltub ainult meist endist või mõnest uuest meetodist, mida me veel pole kasutanud.