Paulus jätkab selgitamist, miks ta ei koge end heitununa ning viitab nüüd otse oma jõuallikale. See ei ole mitte temas, ega ka meis - vaid Jumalas. Ja tõesti, oma hilisemas mõttearenduses väidab Pauluse, et meie nõtrus ei ole sugugi takistus vaid pigem võimalus. Sest see toob esile Jumala väe, mis meid hoiab ning võimaldab teistel näha kuidas Jumal toimib meis ja meie läbi.
Ka pole meie nõtrus lihtsalt märk meie inimlikkusest; vaid see on tulemus sellest et oleme leidnud oma identiteedi ristilöödud Kristuses (s 10). Ristilööduga samastuda ning teda järgida tähendas tolleaegses ühiskonnas muutuda naeru - ja häbistamisealuseks. Roomas on üks hästituntud seinajoonistus, mis kujutab ristilöödud meest, kellel on eesli pea ning pealkiri “Alexamenos kummardab Jumalat”. Paulus väidab, et see ei ole häbistamine, sest see mis loeb, on Jumala reputatsioon; ning tema võtab just nimelt selle maailma nõrgad ja mittetähtsad oma toimimise demonstreerimiseks.
Paulus päevil tähendas taoline käitumine minemist valitseva kultuuri vastu; aga sama on tegelikult meie päevil, kus inimesi hinnatakse nende varandusliku seisundi, positsiooni või intellektuaalse võimekuse kohaselt. Paulus ütleks meile ka täna, et taolise hindamissüsteemiga ei tohiks meil mingit pistmist olla. Mitte, et need asjad ei oleks olulised, vaid et kristliku elu kontekstis, eriti aga tehes kristlikku teenimistööd, võivad just need asjad muutuda takistusteks, mis ei lase meil näha Jumala väge toimimas. Seal oleme silmitsi kiusatusega hakata Jumala väe asemel usaldama oma isiklikku võimekust.
See, mis tulemust toob on meie veendumus, et Jumala vägi tõesti suudab seda kõike korda saata, mida on tõotanud - ning meie valmisolek usaldada teda; ja mis peale kõiki jõude, mis Jeesuse vastu üles astusid, on endiselt toimimas inimeste sees (s 14).
Võime kanda enesel surma märke, kuid ainult viisil, mis teeb nähtavaks ülestõusmise väe; võib tunduda et oleme kaotanud kõik - kuid siin on palju kaugem perspektiiv mida silmas pidada - ning auhind mille poole pürgida (s 18).