Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Kr 5:1-10
Kristlikust lootusest1Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas,
2sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse eluasemesse,
3et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti.
4Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku.
5See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsirahaks Vaimu.
6Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest;
7sest me käime usus, mitte nägemises,
8ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures.
9Seepärast me püüamegi olla temale meelepärased, kas oleme siis kodus või võõrsil,
10sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.
Paulus edastab tänases lõigus arusaamise, et meie teenimisöö motivatsioon tuleneb tegelikult sellest, milline on meie tulevikuvaade - pikem prespektiiv.
Praegused raskused ja meeleheide kahvatuvad olematuks tuleviku lootuse taustal ja just sinna peaks tõeliselt olema kinnitatud meie fookus. Võimalik, et samas korrigeerib Paulus ka mõnd jätkuvalt levivat vale arusaama Korintoses, mida ei ole tema varasem õpetus suutnud ikka veel välja juurida ( 1Kr 15:1-57); või ka tema vastaste poolt sissetoodud valeõpetusi.
Paljude jaoks antiikmaailmas oli inimese keha halvakspandav, ajalik “vangla” millesse tegelik inimene, hing, oli otsekui “kinni pandud”. Ning suurim eesmärk oli vabaneda sellest vangalst. Kristlik lootus aga seisnes hoopis muus - uues taevas ja uues maas (2Pt 3:13; Ilm 21:1).
Inimkonna loomine füüsilise ihuga ning Jeesuse sündimine inimesena kinnitavad mõlemad, et ihulikkus on osa Jumala plaanist, kuid meie jaoks, nagu ka Pauluse kaasaegsete puhul, osutub sageli raskeks mõista oma nn füüsilist tulevikku. Ja seetõttu peetakse ka kristlaste keskel mõnikord ebaoluliseks füüsise juurde kuuluvat olevikus, vähetähtsustades kõike mis selle juured kuulub -kultuuri, kunsti, spordisaavutusi, seksuaalset naudingut. See aga tähendab Jumala eesmärkide vääritimõistmist loomises, lunastuses ning tuleviku taastamises.
Just tulevikku suunatud lootus on see, mis paneb Pauluse liikuma. Alles siis realiseerub meis täielikult kõik see, milleks Jumal inimese tegelikult lõi. Praegune aeg on varjudest täidetud ning surelikkusega piiratud. Aga kui see kaob, siis asetub selle asemele elu nii nagu Jumal seda algusest on ette näinud (s 5). Vahepealsel ajastul on meiega Püha Vaim, kes toob meile jätkuvalt kinnitust tuleviku kohta ning loob meisse igatsuse selle järele (s 6).
Viimselt aga loeb kõik see, mida Jumala plaanis suudame realiseerida ning mis Jumalale toob heameelt. Mil iganes teeme seda mis on meile enestele meelepärane või on atraktiivne meie kaasaegsetele, oleme unustanud, et ühel päeval tuleb meil Jumala ees aru anda kõigest mida oleme teinud (s 10).
Selle kommentaari autor: Julie Robb