Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 15:13-37
Absalomi mäss Taaveti vastu13Aga üks teatetooja tuli Taavetile ütlema: "Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole."
14Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid koos temaga Jeruusalemmas: "Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!"
15Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: "Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks."
16Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.
17Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juurde.
18Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.
19Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: "Miks sinagi tuled koos meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast!
20Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda koos meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan. Mine tagasi ja vii oma vennad enesega tagasi helduse ning ustavusega!"
21Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: "Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!"
22Ja Taavet ütles Ittaile: "Tule siis ja mine edasi!" Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid koos temaga.
23Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas.
24Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid koos temaga - need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud.
25Ja kuningas ütles Saadokile: "Vii Jumala laegas tagasi linna! Kui ma Issanda silmis armu leian, siis ta toob mu tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika.
26Aga kui ta ütleb nõnda: Mul pole sinust head meelt, siis vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!"
27Ja kuningas ütles preester Saadokile: "Kas sa näed? Mine rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan, teie mõlema pojad koos teiega!
28Vaata, ma viivitan kõrbe lähistel, kuni teilt tuleb sõna mulle teadmiseks."
29Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid sinna.
30Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik koos temaga olev rahvas oli katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata.
31Kui Taavetile teatati ja öeldi: "Ahitofel on vandenõulaste hulgas Absalomi juures", siis ütles Taavet: "Issand, pööra ometi Ahitofeli nõu rumaluseks!"
32Ja kui Taavet jõudis mäetippu, kus Jumalat kummardati, vaata, siis tuli temale vastu arklane Huusai, kuub lõhki käristatud ja mulda pea peal.
Me ei tea, kas Taaveti otsus Jeruusalemmast põgeneda oli õige või mitte. See võis olla vilets otsus, mis ei kindlustanud tema positisoone vaid muutis teda veelgi haavatavamaks.. Ka paneb imestama, miks kusagil ei mainita Joabi häält. Aga - kui kord mingi otsus on langetatud, muutub kohe oluliseks selle praktiline läbiviimine ning üksikasjad.
Taaveti suhtumine meenutab Oliver Cromwelli tõdemust: “inimesel tuleb usaldada Jumalat ning hoida püssirohi kuivana”. Tänase jutustuse rõhuasetus kaldub pigem püssirohu kuivana hoidmise poole, kui Jumala usaldamise suunas. Selles osas sarnaneb Taavet oma esiisale Jaakobile, kui too valmistus kohtama oma venda Eesavit, teadmata kas see lõpeb elu või surmaga. Ta palvetab, aga veel enam ta kalkuleerib.
Tundub, et Taaveti vaimne tugevus on selles eluperioodis nõrgenenud, võrreldes varasemate aegadega. Tema sõnad preester Saadokile mainivad küll Jumala soosingut, kuid neist kostub ka fatalismi -nagu poleks mõtet enam Jumala tahet otsida. Samale viitab ka see kuidas põhjendatakse Saadoki ja tema perekonna Jeruusalemma jäämise vajadust - et nad oleksid seal Taaveti silmadeks ja kõrvadeks.
Ja kuigi Taaveti palve Ahitofeli eest tundub tulevat siirast südamest (s 31), ning sellele Jumal ka vastab (2Sm17:14), tõstab jutustus fookusesse hoopiski Taaveti instruktsioonid Huusaile - mehele kelle käe läbi Ahitofel pidi kannatama ja kes pidas läbirääkimisi Saadoki ja tema perega.
Taaveti dialoog Ittaiga - kes tuli Gatist, olles seega vilist - on silmapaistev hoopis teise kandi pealt. Tema põhjendused, miks Ittai ei saa temaga kaasa tulla on väga head -sellest poleks viimasele lihtsalt mingit kasu. Aga Ittai vastusest ilmnev hoiak: olla ustav surmani, asetab ta ühte ritta koos kõikide teiste ajalooliste suurkujudega - nt Rutiga - võõramaaalasega, kes samuti pärines Iisraeli vaenlaste hulgast. Hiljem viitas Jeesus selllele kui Iisraeli häbistavale paradoksile, et lojaalsus ning ustav reageerimine osutuvad suuremaks väljapool Jumala valitud rahvast (Mt 8:10).
Selle kommentaari autor: Walter Moberly