Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 15:1-29
Absalomi mäss Taaveti vastu1Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.
2Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava ligidal tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juurde kohtusse, kutsus Absalom enese juurde ja küsis: "Kust linnast sa oled?" Ja kui ta vastas: "Su sulane on ühest Iisraeli suguharust",
3siis ütles Absalom temale: "Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks."
4Ja Absalom jätkas: "Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust."
5Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.
6Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.
7Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: "Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Issandale!
8Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, öeldes: Kui Issand viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Issandat."
9Ja kuningas ütles temale: "Mine rahuga!" Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.
10Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli suguharudele: "Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!"
11Ja Absalomiga koos läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.
12Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta giilolase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.
13Aga üks teatetooja tuli Taavetile ütlema: "Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole."
14Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid koos temaga Jeruusalemmas: "Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!"
15Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: "Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks."
16Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.
17Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juurde.
18Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.
19Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: "Miks sinagi tuled koos meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast!
20Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda koos meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan. Mine tagasi ja vii oma vennad enesega tagasi helduse ning ustavusega!"
Tundub et mõned asjad ei muutu üldse või väga vähe. Ka täna annavad mõjukamat positsiooni ihaldavad poliitikud rahvale lubadusi täita kõik nende soovid, seista kõikide huvide eest jne. Samamoodi toimis Absalom - kes küll ei osalenud valimisvõitluses, kuid pidi siiski saavutama teatud populaarsuse taseme kui tahtis oma isa koha enesele võita.
Ka eduka poliitiku /presidendi vältimatu atribuut - uhke sõiduk - on selles loos olemas kaariku ja eesjooksjate näol. Hool ja mure oma imago pärast ei ole mingi moodne lisand vaid on sama vana kui uuendamata süda.
Huvitaval kombel ei öelda meile põhjust, miks Absalom tahab astuda vastu oma isale. Võibolla oli ta kannatmatu. Talle ei piisanud sellest et oli troonipärija - Taavetil oli juba
“parim enne” möödas ning Absalom tahtis oma kätte saada kohe siin ja praegu. Mitmel puhul tegelikult tundubki, et Taavet oli kaotanud oma mõjujõu. Selle asemel, et pingutada ja jätkuvalt toimuvaga kursis olla, tundub et ta lihtsalt ei taju tõsiasja et Absalom ise on vabatahtlikult asunud tema kukutamise teele ning soovib saada kuningaks. Et ta on valmis asuma kuninglikule õigusemõistja positsioonile, tõugates kõrvale oma isa. Taavet nagu ei kahtleks üldse, et Absalomi soovis minna Hebronile võiks olla minigi varjatud tagamõte. Absalom aga omakorda teab, et parim viis näidata end süütuna, on olla vaga. Ja nii esitab ta end sellena, kes tahab Issandale teha tõotusi ja kes võtab antud lubadusi täie tõsidusega; kuulus ju vandetõotuse täitmise juurde mitte ainult tegu ja kummardamine vaid ka ametlik tseremoonia koos kutsutud külalistega. Ega Absalomi jumalateenimises plnudki midagi võltsi või odavat. Kaasaegsel Inglismaal ei suhtuta küll enam soosivalt religioossesse keelekasutusse ning ilmsesse vagadusse - ometi annavad just need vahendid mujal maailmas palju poliitilist krediiti.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly