Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 19: 24-43
Taavet tuleb tagasi Jeruusalemma24Ja kuningas ütles Simeile: "Sina ei sure." Ja kuningas vandus temale.
25Ka Mefiboset, Sauli poeg, tuli kuningale vastu; aga ta ei olnud hoolitsenud oma jalgade ja habeme eest ja ta ei olnud pesnud oma riideid alates sellest päevast, mil kuningas oli ära läinud, kuni päevani, mil ta tuli rahuga tagasi.
26Ja kui ta tuli Jeruusalemmast kuningale vastu, siis küsis kuningas temalt: "Miks sa ei tulnud minuga, Mefiboset?"
27Ta vastas: "Mu isand kuningas, mu sulane pettis mind. Sest su sulane mõtles: Ma lasen enesele saduldada eesli, sõidan selle seljas ja lähen kuninga juurde, sest su sulane lonkab.
28Aga tema laimas su sulast mu isanda kuninga juures. Mu isand kuningas aga on ju nagu Jumala ingel: tee siis, mis su silmis hea on!
29Sest kogu mu isa sugu ei ole mu isandale kuningale olnud muud kui surma väärt, ometi oled sa pannud oma sulase sööjate seltsi sinu lauas. Mis õigust mul siis enam on ja mida peaksin veel kuningale kaebama?"
30Ja kuningas ütles temale: "Mis sa sellest enam räägid! Ma olen öelnud: sina ja Siiba jaotage väljad!"
31Aga Mefiboset ütles kuningale: "Võtku tema kõik, sest mu isand kuningas on tulnud rahuga koju!"
32Ka gileadlane Barsillai oli tulnud Rogelimist alla ja läks koos kuningaga üle Jordani, et saata teda ainult Jordani piirkonnas.
33Barsillai oli väga vana, kaheksakümneaastane; ta oli varustanud kuningat, kui see viibis Mahanaimis, sest ta oli väga rikas mees.
34Ja kuningas ütles Barsillaile: "Tule koos minuga ja ma toidan sind enese juures Jeruusalemmas!"
35Aga Barsillai vastas kuningale: "Paljuks mul siis veel on eluaastate päevi, et võiksin minna koos kuningaga Jeruusalemma?
36Ma olen nüüd kaheksakümmend aastat vana; kas ma mõistan enam vahet teha hea ja halva vahel? Või kas tunnen mina, su sulane, enam selle maitset, mida söön ja mida joon? Kas ma kuulen enam lauljate või lauljannade häält? Miks peaks su sulane olema veel koormaks mu isandale kuningale?
37Su sulane läheb ainult pisut maad koos kuningaga üle Jordani. Mispärast peaks kuningas mulle tasuma niisuguse tasuga?
38Luba ometi oma sulast tagasi minna, et võiksin surra oma linnas oma isa ja ema haua juures! Aga vaata, siin on su sulane Kimham, mingu tema koos mu isanda kuningaga, ja tee temale, mis su silmis hea on!"
39Siis ütles kuningas: "Tulgu siis Kimham koos minuga ja ma teen temale, mis sinu silmis hea on. Ja kõik, mida sa minult soovid, ma teen sulle."
40Siis läks kogu rahvas üle Jordani, ja kuningas läks üle. Ja kuningas andis Barsillaile suud ning õnnistas teda. Seejärel läks too tagasi koju.
41Kuningas läks Gilgalisse ja Kimham läks koos temaga. Kuninga viis üle kogu Juuda rahvas ja pool Iisraeli rahvast.
42Ja vaata, siis tulid kõik teised Iisraeli mehed kuninga juurde ning ütlesid kuningale: "Mispärast on meie vennad Juuda mehed sinu varastanud ja on viinud kuninga ja tema pere üle Jordani ja kõik Taaveti mehed koos temaga?"
43Aga kõik Juuda mehed vastasid Iisraeli meestele: "Sellepärast et kuningas on meile lähemal. Aga miks süttib teil viha põlema selle asja pärast? Kas me oleme kuninga küljest mõne tüki ära söönud või oleme viinud ta enestele?"
Too viimane sissekanne on eriliselt ilus. Näeme siin Taavetit, kes toimib väga õrnalt vana mehe Barsillaiga. Taaveti hädatunnil oli Barsillai teda varustanud ning seda tehes riskinud surmaga Absalomi käe läbi. Nüüd tahab Taavet sellele mehele tasuda külluslikult tema helduse, kuid ta ei märka alguses mehe nõrka seisundit. Kui teda hoiatatakse, siis reageerib ta mõistmise ja tundlikkusega - asi mida kuningate puhul enamasti ei kohta. Just nii nagu see, kes pidi tulema, ei murra ta katki mahasurutud pilliroogu.
Taaveti soe suhtumine on eeskujuks ka meile - mõista paremini vanainimeste olukorda.
Viis kuidas Barsillai oma olukorda kuningale selgitab on meile abiks arusaamisel ning tema avameelne julgus eeskujuks vanematele. Enam ei olnud oluline poliitiline tunnustusja isegi mitte võiduka kuninga juuresolek. Igasugune luksus ja hellitamine mis oleks talle kuninga kõrval võinud osaks saada - ei tähendanud korraga enam midagi, sest ta ihu oli praktiliselt tundetuks muutunud (s 35).
Ja kuna ta ei saanud enam täie jõuga peorõõmus osaleda, kogeb Barsillai nagu paljud vanad inimesed kaasaja: et nad on lihtsalt koormaks teistele. Ja kuna ta osa ei võtnud siis võimuks teised arvata, et ta taunib kogu üritust. Ta ei tahtnud samas uidagi teiste rõõmu rikkuda ( ja end veel rohkem ärritada).
Ainuke mida ta tõesti soovis oli minna koju, kohta kus ta tunneks end oma pere keskel, k turvaliselt, kus kõik oli talle tuttav aga kus tema kustuvad meeled said jõudu mälestustest mis just seal olid alguse saanud. Nagunii maetakse ta varsti oma vanemate juurde!
Nii leiab ta parima lahenduse pakkudes elu pairmat võimalust oma sulasele. Sulase minna laskmine tähendas tema jaoks veel ühe ustava sõbra ja turvalisuse tagaja kaotamist , mehe, kes teadis kuidas kõige paremini tema eest hoolitseda nii füüsiliselt kui emotsionaalselt; sest too oli üks neist, kes Taavetist tõesti täiesti aru said. KÕigest hoollimata tahab Taavet just sellele sulasele anda kõik talle pakutavad privileegid.
Selle kommentaari autor: Walter Moberly