Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 22: 32-51
Taaveti tänulaul32Sest kes on Jumal peale Issanda? Ja kes muu on kalju, kui mitte meie Jumal?
33Jumal on mu tugev paik ja vägi, tema teeb laitmatuks mu tee.
34Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele.
35Ta õpetab mu käsi sõdima ja mu käsivart vaskambu vinnastama.
36Sa annad mulle oma päästekilbi ja su alandus teeb mind suureks.
37Sa teed maa avaraks mu sammule, et mu luupeksed ei libiseks.
38Ma tahan jälitada oma vaenlasi ja nad hävitada ega taha tulla tagasi enne, kui olen teinud neile lõpu.
39Ma tahan teha neile lõpu ja nad purustada, nõnda et nad enam ei tõuse, vaid langevad mu jalge alla.
40Sa vöötad mind rammuga sõja jaoks, sa surud kokku mu alla need, kes tõusevad mu vastu.
41Sa pöörad minu poole mu vaenlaste selja, ma hävitan oma vihamehed.
42Nad vaatavad ümber, aga päästjat ei ole; hüüavad Issanda poole, aga ta ei vasta neile.
43Nüüd ma hõõrun nad pihuks nagu maa tolmu; ma põrmustan ja sõtkun nad puruks nagu tänavate pori.
44Sina päästad minu mu rahva riidlemistest; sa hoiad mind paganate peaks. Rahvad, keda ma ei tunne, hakkavad mind teenima.
45Võõra rahva lapsed meelitavad mind, kuulduste peale nad kuulevad mu sõna.
46Võõra rahva lapsed nõrkevad ja nad vöötavad endid oma linnustest välja tulles.
47Issand elab, kiidetud olgu mu kalju! Ülistatud olgu Jumal, mu päästekalju,
48Jumal, kes mulle annab kättemaksmise ja alistab mulle rahvad,
49sina, kes viid mind ära mu vaenlaste käest, tõstad mind kõrgele mu vastaste eest ja vabastad minu vägivalla meeste käest.
50Sellepärast ma tänan sind, Issand, paganate seas ja laulan kiitust su nimele,
51kes teed suureks oma kuninga õnne ning osutad heldust oma võitule, Taavetile ja tema soole igavesti!"
Minu sõpraderingis on mitmeid, kes on olnud erinevais võitlustes: ühks on raskelt vigastanud oma põlve ja see on üsna drastiliselt muutnud tervet tema elu; aastaid lastetu olnud abielupaar, kes lõpuks kaotas täiesti lootuse, said korraga poja ja kaksikute tüdrukute vanemateks; mees kes kaotas töö aga siis avastati tal raske südameviga; teine sõber, kelle jaoks palvetamine on ületamatu probleem.
1.Saamueli raamatu alguses laulab Hanna kiituslaulu Jumalale kui see oli talle andnud kauaoodatud poja, Saamueli. Ja tema laul on väga sarnane sellele Saamueli laulule siin 2Saamueli raamatu lõpus. Hanna lõpetab sõnadega: “Issand mõistab kohut ....annab rammu oma kuningale ja ülendab oma võitu sarve.” ( 1Sm 2:10) - ning samu sõnu kordab Taavet (s 51).
Need kaks jumalasulast - tavaline lihtne naine ja kuningas, olid võidelnud väga erinevais lahinguis. Kuid mõlemad teadsid, et võidud mida nad olid saanud, olid tulnud Jumalalt, nende kaljult, kes ise oli neid vöötanud tugevusega, treeninud nende käsivarsi lahinguks ning ilmutanud neile oma ustavust ning armastust.
Taavet laulab triumfiaulu kõikide võitude eest, mida Issand talle oli andnud. Jumal oli olnud osaline kõiges mida Taavet iial saavutanud oli. Aga sama on see laul ka väljakutse talle enesele - ja meile. Taavet teadis ja meiegi teame, et elu ei ole ainult võitude jada. Ta oli kogenud suuri kaotusi, isiklikku ahastust, teadlikku pattu, viivitamist ning oma kohustuste eiramist, viletsaid inimsuhteid ja reetmist. Võibolla mõistis Taavet juba oma nooruses, et vajab Jumala tuge, kui oli vastamisi lihast ja luust armeedega - aga kas ta oskas otsida jõudu Jumalalt ka argivõitluste jaoks, vaimsete jõudude vastu, kes tegid kõik tema hävitamiseks?
Selle kommentaari autor: Margaret Killingray