Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Sm 22:17-31
Taaveti tänulaul17Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.
18Ta päästis minu mu tugeva vaenlase käest, mu vihkajate käest, sest nad olid minust vägevamad.
19Nad tulid mu kallale mu õnnetuse päeval, aga Issand oli mulle toeks.
20Ta tõi mu välja avarusse, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.
21Issand teeb mulle head mu õigust mööda, ta tasub mulle mu käte puhtust mööda.
22Sest ma hoidsin Issanda teid ega taganenud õelasti Jumalast.
23Sest kõik ta seadlused on mu ees ja ma ei hüljanud tema määrusi.
24Ma olin laitmatu tema ees ja hoidusin oma pahateost.
25Seepärast Issand tasus mulle mu õigust mööda, mu puhtust mööda tema silma ees.
26Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu;
27puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.
28Sa päästad viletsa rahva, aga sinu silmad on suureliste vastu, sa alandad nad.
29Sest sina, Issand, oled mu lamp, ja Issand valgustab mu pimedust.
30Sest sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri.
31Jumala tee on laitmatu, Issanda kõne on sulatatud puhtaks; tema on kilbiks kõigile, kes tema juures pelgupaika otsivad.
Jumala väelisuse rõhutamiselt liigub Taavet oma kiituslaulus edasi päästmise rõõmu juurde. Jumal sirutus minu poole, võttis minust kinni, tõmbas mind, päästis mind ning üle kõige - rõõmutseb minu pärast!
Kuidas aga lugeda salme 21-25? Räägib siin nooruslik uhkus, või on see ehk viide sellele, et Taavet keeldus Saulile viga tegemast, isegi siis kui Saul läks välja teda hävitama? Ja kas Taavet ka nüüd, oma elu lõpusirgel võiks ikkagi seda psalmi rõõmsalt laulda?Kas meie saame kaasa palvetada kasutades neid samu sõnu: Issand tasus mulle mu õigust mööda., ma olen olnud plekita sinu ees?
Veel tunnistab Taavet siin, et alandlikud on need, keda päästetakse, uhked ning suurelised alandatakse (s 28). Võibolla ta mõistis, et ta ei peaks kiitlema oma puhtusest, vaid pigem on ära tundnud, et Jumala ootab sõnakuulelikkust kõikidelt oma sulastelt, igal ajalstul?
Võib ka olla et siin laulab kaasa Taaveti eneskindlus tema noorusepäevilt, meie aga teame, kui kibetdalt koges ta hiljem seda, et ka parimad võivad eksida ning pattu teha (2Sm 11:26-12:15). Ja siis ei jäänud tal muud üle kui heita end Jumala armu meelevalda leides seal täieliku andestuse (Ps 51). Taavet õppis, et võime end puhtana hoida ei tule mitte iseenese jõust, vaid üksnes Jumala armastuse ning muutva väe läbi, kui otsime igal päeval puhastust ning andestust temalt. Ja sellepärast võis Taavet seda laulu tõesti laulda ka vanaduse päevadel, oma elu viimasel lõigul.
Siiski - Taavet ei teadnud midagi sellest täielikust kirkusest, mis pidi saama avaldatud Jeesuses Kristuses, tema järeltulijas, kellest pidi saama Igavene Kuningas ning kes pidi täitma kõik Jumalast antud lepingutõotused. Jeesuse Kristuse jüngritena teame meie seda hinda, mida tuli maksta, et õigsus kuuluks ka meile. Ja meie saame öelda koos Paulusega: “...ma pean kõike kahjuks Issanda Jeesuse Kristuse kõikeületava tunnetuse kõrval.... et mind leitaks tema seest, ega oleks mul oma õigust... vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest...” (Fl 3:8,9).
Selle kommentaari autor: Margaret Killingray