Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 22: 1-13
Vandenõu Jeesuse tapmiseks1Aga lähenes hapnemata leibade püha, mida hüütakse paasaks,
2ning ülempreestrid ja kirjatundjad otsisid võimalust, kuidas Jeesust hukata, sest nad kartsid rahvast.Juudas reedab Jeesuse3Aga saatan oli läinud Juuda sisse, keda hüüti Iskariotiks, kes oli nende kaheteistkümne hulgast,
4ja Juudas läks ja rääkis kokku ülempreestrite ja templivalvuritega selles, kuidas ta saaks Jeesuse ära anda nende kätte.
5Ja nad said rõõmsaks ja leppisid temaga kokku, et nad annavad talle raha.
6Ja Juudas nõustus ning hakkas otsima Jeesuse äraandmiseks parajat aega, mil rahvahulka pole ta ümber.Jeesuse viimne paasasöömaaeg7Saabus hapnemata leibade püha, mil paasatall pidi tapetama,
8ja Jeesus läkitas Peetruse ja Johannese ning ütles: "Minge ja valmistage meile paasa, et me seda sööksime!"
9Nemad küsisid temalt: "Kuhu sa tahad, et me selle valmistaksime?"
10Tema ütles neile: "Vaata, kui te lähete linna sisse, siis te kohtate veekruusi kandvat inimest. Minge temaga kaasa sinna majja, kuhu ta sisse astub,
11ja ütelge selle maja peremehele: "Õpetaja ütleb sulle: Kus on võõrastetuba, kus ma võiksin süüa paasat oma jüngritega?"
12Siis too näitab teile suurt vaipadega kaetud ülemist tuba, seal valmistage!"
13Nad läksid ja leidsid nõnda, nagu Jeesus neile oli öelnud. Ja nad valmistasid paasasöömaaja.
Jeesus hoiatab meid, et kurat on mõrvar ja valetaja. Esimest korda ilmub ta Piiblis mao kujul, Piibli lõpus aga kui kurjust ning hävitust täis draakon. See, kes hakkab mängima maoga, võib saada neelatud draakoni poolt. Tänasest tekstis loeme, et “saatan oli läinud Juuda sisse” (s 3). Millised kohutavad sõnad ning kui kohutav hoiatus!
Tundub, et seekordne paasapühade õhtusöömaeg ei sisaldanud lambatalle söömist - sest Jumal ise oli talle saatnud (vt 1Ms 22:8). Jeesus tajub aga selle söömaaja kaudu Jumala kuningriigi ligitulemise täitumist (s 16) ja tema soov on, et igal korral kui meie sellest lauast osa saame, võiksime ka ise kogeda jumalariigi ligitulekut (1Kr 11:26) - kahjuks enamasti seda õhtusöömaaja pidamisel ei mainita.
Kõik see mida usklikena kõige enam igatseme on ootamast teisepool hauda ning just see ootus võtab surmalt selle astla ja võidu.
Läbi kirikuajaloo on Jeesuse sõnadele “see on minu ihu” omistatud erinevaid tähendusi ning taolise eraldamise käigus jõutud lausa üksteise vere valamiseni. Väga arukas naine, Inglismaa kuninganna Elisabeth I, kirjutas keset reformatsioonisündmuste kuumust: “See oli Jumala Sõna, mis ütles nii;/ ta võttis leiva ja murdis selle; / ja selle milleks Sõna need muutis/ ma usun ning võtan vastu.”
Püha õhtusöömaaega tähistades peaksime keskenduma Jeesuse sõnadele evangeeliumites ning 1Kr 11 peatükis, mis ületavad meie erisused suures usklike peres; sest sealt, sellest sündmusest saab alguse usklike ühtsus. On äärmiselt kurb, et usklikud on lubanud vaidlustel tähistamise detailide üle, nihutada tähelepanu ära Jeesuselt ja seeläbi nõrgestada ühtsust (mida sümboliseerib üks leib), mille pärast Kristus suri (Jh 17:11).
Selle kommentaari autor: Peter Kimber