Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 22:1-22
Ahastushüüd ja tänulaul1Laulujuhatajale: viisil "Koiduaegne emahirv"; Taaveti laul.
2Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
3Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
4Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
5Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
6nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
7Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
8Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
9"Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel."
10Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
11Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
12Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
13Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
14Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
15Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
16Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
17Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
18ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
19Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
20Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
Tänse psalmi muudab eriti hirmutavaks ja šokeerivaks Jumala puudumise tajumine (s 1,2). On selge, et laulja on suures piinas - tema füüsilised kannatused on julmad ning ta sõnad väljendavad suurt vaimset ängistust. Näeme ka, et nii füüsilise valu (s 14-17) kui alanduse (s 6-8; 16-18) keskmes on tohutu üksinduse tunne (s 1,2,8,11,19) ning mahajäetus.
Oleme palju kuulnud neist, kes kannatuses suudavad kindlaks jääda, sest neile lisab tugevust Jumala ligiolu kogemine. Veel enam aga võib mõnikord inspireeriv olla see, kes jääb seisma ka ilma taolise lohutuse kogemiseta. Ainus mis tal on, on tema usk ning ta hoiab seda ülal kõike möödunut meenutades
Korduvalt ütleb laulja “Ja ometi...” (s 3,4,9-11,19). Peaksime väga meeles pidama kõiki Jumala otseseid õnnistusi, et meil oleks millest usus kinni hoida ja mida kõva häälega ka välja öelda (nagu laulja siin) kui tulevad katsumise ja kannatuse ajad.
See psalm väljendab äärmist murtust, ja ometi - lõpeb see aulise ülistusega. Jeesus on ja saab olema võidukas! On tähelepanväärne, et siin, kus laulja jaoks on Jumal kaugemal kui iia enne, on Ta psalmi lugejatele väga selgepiiriliselt lähedal ja tajutav, eriti neis prohvetlikes, Kristuse kannatust kirjeldavais piltides (vt ka Mt 27:46)
Tõde on see, et meie Issand on alati meie juures.
Selle kommentaari autor: Mike Hawthorne