Püha Vaimu töö on mitmesugune. Tänane kirjakoht jutustab, kuidas juba enne Ristija Johannes sündimist täidetakse ta ema Eliisabet Püha Vaimuga. Selle tulemuseks on ülistuslaul, mis ingel Gabrieli tervituse jätkuna on “Ave Maria” palve keskmine osa (s 42). Kuid tähelepanu väärib ka tõik, et Eliisabet tunnistab enam kui kolmkümmend aastat enne Peetrust Jeesuse Issandaks.

Maarja vastab omapoolse kiituslauluga, mis on ladinakeelsena tuntud kui “Magnificat”. Selles järgneb rõõmuhõiskele tänu ja prohvetlik kuulutus. Maarja sõnum haakub paljuski Vana Testamendi Taaveti lauludega, ka on sellesse palju põimitud Hanna laulust Vanas testamendist. Need olid laulud, millega Maarja oli üles kasvanud, need Pühakirja sõnad olid teda täitnud juba lapsest saadik. Maarja kuulutab, et  Päästja ei sünni kuninglikus hiilguses, vaid madalate ja alandlike keskel, täitma näljaste vajadusi, kuid jättes tühjade kätega need, kes end rikkaks peavad.

Eks seesama saanudki paljudele Iisraelis komistuskiviks. Pidasid ju juudid rikkust, edu ja õnne Jumala tasuks nende vagaduse eest. Kas pole see üllataval kombel meiegi rahva arusaam, et rikkust ja õnne võib korralike eluviisidega “välja teenida”. Jeesusest alates on õndsad vaesed ja õigusteta inimesed (vt Mt 5:1-12). Alles siis, kui inimesel ei ole midagi, millele toetuda, paneb ta oma lootuse Jumala peale; ja kellel on Jumal, sellel pole muud siin maailmas tarvis. Jumala rahu on ülem kui kogu maailma rikkus.See, et Maarjat ennastki õndsaks kiidetakse, on seotud Jumala armuteoga – Ta valis Maarja Õnnistegijat ilmale tooma (s 48, 49).