Angus McGillivray teod Birma džunglis aastal 1942 räägivad paljutki (E. Gordon, Miracle on the River Kwai, Fontana). Igal söögiajal sõjavangis olles tuli Angus oma toiduportsjonile järele. Aga ta ei söönud seda. Ta viis selle oma surmavalt haavatud sõbrale, et sõber saaks elada, aga ise muutus ta üha jõuetumaks. Lõpuks sõber paranes. Angus aga varises kokku ja suri. Teised laagris meenutasid Jeesuse sõnu: "Suuremat armastust ei ole kellelgi, kui sellel ..." (s 13) ja tasapisi hakkasid paljud läbipekstud vangid muutuma, mõeldes Anguse eneseohverdusele. Peame siiski olema ettevaatlikud, et mitte sellest salmist valesti aru saada. Seda ei tohi kunagi kasutada mõttetu kannatuse õigustamiseks, ükskõik kui õilis see tundub. "Oma elu salgamine" on ülim ohverdamise akt, mida Kristus üksi võib pakkuda. Kuid ka meid kutsutakse andma oma elud "elavaks ohvriks".

Jeesuse õpetus tõstab siin jüngrid suhtes tema ja Isaga uuele tasemele. Kristuse, elava viinapuu küljes olemise pideva kogemise küps vili on isetu armastus (s 1). Armastus peaks olema kõikide meie suhete vundamendiks - armastus, nagu eile lugesime, mis ei ole nõrk, ebamäärane ega valikuline, vaid tugev, konkreetne ja nõudlik - armastus, mis peaks andma jõudu tervele usukogukonnale - et näidata elu Jeesuses uskmatule maailmale, kes jälgib seda suure hämmastusega.

Apostlite tegude raamatus ei ole mainitud sõna "armastus", selle järele ei olnud vajadust, sest armastuseteod oli Jumalast motiveeritud ja kõigile nähtavad. Armastus on südame, mõistuse ja tahte väljendus, mis peletab eemale ükskõiksuse (s 15) ja paneb meid teenima (s 16). Sellel on nelipühijärgse elu maitse. Mil moel on Jumal hiljuti sinus tööd teinud, et taaselustada sinus see isetu armastus?