Psalmid 42 ja 43 kuuluvad selgelt kokku, neil on sarnane refrään (42:5,11; 43:5), keelekasutus ja temaatika, nad on nagu ühe laulu kaks salmi (D. Kidner, Psalms). Nende peamine teema on võimas ja valus igatsus Jumala ligiolu järele, seda on võrreldud januse hirvega, kes meeleheitlikult kummardub kuiva veeoja kohale (42:1,2). Laulu autorile on Jumala ligiolu väga reaalne minevikus (vrd Ps 36:7,8; Ps 63), ta meenutab elavalt palverännakut Jeruusalemma templisse (42:4). Nüüd, kus ta on elust eemal, kas teadmata poliitilistel põhjustel, vanuse või ebakindluse tõttu, pole ta enam suuteline midagi niisugust kogema. Ta elab kaugel põhjas, seal, kus algab Jordan ja laiub kaunis maastik Hermoni mäe ümbruses (42:6). See on koskede ja jõgede maa, ka laulus kasutab ta metafoore ahastuse voogudest ja lainetest, mis teda kuristikku kisuvad.

Tema stressi algpõhjus on tunne, et ta on Jumalast ära lõigatud, sellest esialgne pilt janust. Kristus ütles, et need, kes Jumala järele igatsevad, on õndsad (Mt 5:6), ja rääkis ka, et tema suudab selle janu kustutada (Jh 4:13,14; 6:35). Kristus ise on Jumala juurest, ja see jumalik tõotus leiab kinnituse Piibli lõpus (J.L. Mays, Psalms). Aga meie päästmiseks janutundest pidi Kristus kannatama: tema karje ristilt "Mul on janu" (Jh 19:28) on läbinisti täis vaimset ja füüsilist piina. Laulik heidab refräänis pilgu võidule, mis tuleb, ja usus muudab ta selle enda omaks (43:4,5).