Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 1:1-28
Saamueli sünd1Oli keegi mees, efratlane, Raamataim-Soofimist Efraimi mäestikust, Elkana nimi, Jerohami poeg, kes oli Elihu poeg, kes oli Tohu poeg, kes oli Suufi poeg.
2Temal oli kaks naist: ühe nimi oli Hanna ja teise nimi oli Peninna; Peninnal oli lapsi, aga Hanna oli lasteta.
3See mees läks igal aastal oma linnast kummardama ja ohverdama vägede Issandale Siilos; seal olid Issanda preestriteks kaks Eeli poega, Hofni ja Piinehas.
4Ohverdamispäeval andis Elkana oma naisele Peninnale ja kõigile ta poegadele ja tütardele ohvrilihatükke.
5Aga Hannale andis ta ühe nähtava osa, sest ta armastas Hannat, kuigi Issand oli sulgenud tema lapsekoja.
6Ja teine naine, Peninna, solvas teda ka väga, et ta tunneks ennast alandatuna, sellepärast et Issand oli sulgenud ta lapsekoja.
7Ja nõnda sündis aastast aastasse; iga kord, kui ta läks üles Issanda kotta, solvas Peninna teda nõnda, et ta nuttis ega söönud.
8Siis küsis temalt ta mees Elkana: "Hanna, miks sa nutad ja miks sa ei söö? Miks su süda on kurb? Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?"
9Ükskord pärast söömist ja joomist Siilos, kui preester Eeli istus istmel Issanda templi uksesamba juures, tõusis Hanna üles,
10ja olles hinges kibestunud, palvetas ta Issanda poole ja nuttis väga.
11Ja ta andis tõotuse ning ütles: "Vägede Issand, kui sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!"
12Ja kui ta nõnda Issanda ees kaua palvetas, pani Eeli tähele ta suud,
13sest Hanna kõneles südames, üksnes ta huuled liikusid ja ta häält ei olnud kuulda; aga Eeli arvas, et ta oli joobnud.
14Ja Eeli ütles temale: "Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest vein haihtuda!"
15Aga Hanna vastas ning ütles: "Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine; veini ega vägijooki ei ole ma joonud, vaid ma olen oma hinge Issanda ees välja valanud.
16Ära pea oma teenijat kõlvatuks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!"
17Ja Eeli vastas ning ütles: "Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!"
18Ja tema ütles: "Leidku su teenija armu su silmis!" Siis läks naine oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb.
19Ja nad tõusid hommikul vara ning kummardasid Issanda ees; siis nad läksid tagasi ja jõudsid koju Raamasse; Elkana ühtis oma naise Hannaga ja Issand pidas teda meeles.
20Ja Hanna jäi lapseootele ning pärast päevade möödumist tõi ta ilmale poja ja pani temale nimeks Saamuel. "Sest ma palusin teda Issandalt," ütles Hanna.
Iisraeli kuningate ajalugu ulatub üle nelja Samueli ja Kuningate raamatu. Ometi ei alga see esimese kuninga võiduka tutvustamisega, vaid meile tutvustatakse sügavalt haavatud naist.
Hanna oli abiellunud ustavalt Jumalat teeniva mehega, kes teda lastetusest hoolimata sügavalt armastas. See “hoolimata” on väga tähenduslik, sest lastetus oli väljakannatamatu häbi. Kui meile tundub õigesti, et Elkana võttis Peninna naiseks just sellepärast, et Hanna oli lastetu - siis tema lause Hannale: “kas ma ei tähenda sulle rohkem kui kümme poega”, hõõrus tegelikult soola Hanna haavadesse, sest kindlasti ei tähendanud Hanna talle nii palju! (muidu poleks tal Peninnat vaja olnud) Ning Peninna mõnitamine, mis peegeldas Hanna enese ahastustm ainult suurendas tema koormat.
Ilmselt käis Hanna palvetamas igal aastal, sel aastal aga oli ta palve täiesti uues võtmes. Ning hoolimata Eeli hingehoidlikust mühaklusest (s 14), sai Hanna odatud vastuse ning rahu (s 18). Kas Hannale jäid Eeli sõnad meelde või mitte - igatahes Jumal ei unustanud teda - ta jäi ta lapseootele ning Saamuel sündis (s 19, 20).
Meile võib Hanna tõotus (s 22) tunduda kohutavana, kuid tol ajal võõrutati lapsi palju hiljem ning seda lõiku tuleb lugeda tolle aja kultuurilises kontekstis.
Teksti viimane märkus, et Saamuel teenis Jumalat seal on ehk lisatud seepärast, et veenda lugejaid selles, et Saamueliga oli kõik hästi. Ka ei huvita raamatu autorit, kas Hanna ehk proovis Jumalale antud tõotust muuta - vaid tema eesmärk on näidata, et kord Jumalale oma tõotuse andnud, peab Hanna sellest ka kinni. Ka meil on vaja kinni pidada kõigist neist lubadustest, mida Jumalale oleme andnud.
Raamatu autor (kindlasti meessooost) üllatab meid oma arusaamisega enda kultuurist, ning tema eesmärk ei ole mitta esialutleda Elkana taipamatust või Eeli pomisemist, vaid sellega koos ka naisi eesootavat perspektivi ning valu
Taoline tunnetus Jumalast, kes tegeliult mõistab, kust me tuleme on äärmiselt julgustav.
Selle kommentaari autor: Mary Evans