Jeesuse kuulajatel ei olnud alati lihtne teda mõista. Liha söömisel ja vere joomisel oli teatav tähendus esimese sajandi juutidele, kuid see oli seotud loomade ohverdamisega. Kristlased mõistavad tema sõnu nii, et Jeesus alustas siin leivamurdmise praktika, kus me võtame sümboolselt vastu Kristuse ihu. Kuid isegi kristlaste traditsioonid erinevad: nad kas näevad seda sakramendina (Jeesus annab elu neile, kes saavad Temast osa veini ja leiva abil) või mälestamisena.

Inimestel, kes kuulasid Jeesust, ei olnud kahte tuhandet aastat kristlikku ajalugu seljataga, et sellest niimoodi aru saada. Püüdes mõista, mida see tähendab „toituda" Kristusest, võisid nad kogeda suurt segadust. Johannes ütleb meile, et paljud pöördusid ära ja enam ei järgnenud talle (s 66). Ei ole täpselt teada, mis oli selle põhjus. Võib-olla olid lahkujad liiga intellektuaalsed ning ei suutnud taibata vere joomise mõtet - see oli keelatud Jumala rahvale.(2) Võib-olla oli neil probleeme uskumisega: nad ei suutnud uskuda, et Jeesuse sõnad olid „vaim ja elu“ (s 63) ja et Temast süües nad elaksid igavesti. Võib-olla nad jõudsid järeldusele, et ta ei olnud niisugune juht, keda nad olid oodanud, vaid esitas neile liiga palju väljakutseid. Mis iganes põhjus ka polnud, oli see pöördepunkt.

On julgustav, et jüngrid reageerisid teisiti: "Issand, kelle juurde me peaksime minema? Vaid sinul on igavese elu sõnad“. (s 68) See ei ole kerge väide, vaid näitab, et tuleb teha tõsine valik. See valik tuleb teha paljudel meist rasketel aegadel.Üks mu sõber kahtles, kas ta suudaks jääda raskel ajal Jeesusele truuks, kuid ta jõudis samale järeldusele, mis jüngrid: mujale lihtsalt pole minna.