Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 17:1-27
Taavet ja Koljat1Ja vilistid kogusid oma sõjaväed võitluseks; nad kogunesid Sookosse, mis kuulus Juudale, ning lõid leeri üles Sooko ja Aseka vahele, Efes-Dammimi.
2Ka Saul ja Iisraeli mehed kogunesid ja lõid leeri üles Tammeorgu ning seadsid endid tapluseks vilistite vastu.
3Vilistid seisid siinpool mäe peal ja Iisraeli lapsed seisid sealpool mäe peal, ja nende vahel oli org.
4Siis tuli vilistite leeridest välja kahevõitleja, Koljat nimi, Gatist pärit; ta pikkus oli kuus küünart ja üks vaks.
5Tal oli vaskkübar peas ja soomusrüü seljas; see soomusrüü kaalus viis tuhat seeklit vaske.
6Ta jalgadel olid vasksed säärekilbid ja tal oli vaskoda õlal.
7Ta piigivars oli nagu kangrupoom, ja ta piigiots kaalus kuussada seeklit rauda; ja tema ees käis ta kilbikandja.
8Ta seisis ja hüüdis Iisraeli võitlusridadele ning ütles neile: "Mispärast tulite välja ja seadsite endid tapluseks? Eks ole mina vilist ja teie Sauli sulased? Valige eneste keskelt üks mees ja las ta tuleb alla minu juurde!
9Kui ta suudab minuga võidelda ja lööb mu maha, siis oleme meie teie sulased; aga kui mina ta võidan ja tema maha löön, siis olete teie meie sulased ja peate meid teenima!"
10Ja vilist jätkas: "Mina teotan täna Iisraeli võitlusridu. Andke mulle üks mees, et võiksime teineteisega võidelda!"
11Saul ja kogu Iisrael kuulsid neid vilisti sõnu ja nad kohkusid ning kartsid väga.
12Taavet oli selle efratlase poeg Juuda Petlemmast, kelle nimi oli Iisai ja kellel oli kaheksa poega; ja Iisai ise oli Sauli päevil vana ja elatanud.
13Tema kolm vanemat poega olid läinud ja Saulile sõtta järgnenud; ta kolme sõtta läinud poja nimed olid: esmasündinu Eliab, teine Abinadab ja kolmas Samma.
14Taavet oli kõige noorem; kolm vanemat olid Saulile järgnenud.
15Taavet oli Sauli juurest läinud tagasi Petlemma oma isa lambaid hoidma.
16Vilist ligines hommikuti ja õhtuti, astudes välja neljakümnel päeval.
17Iisai ütles oma pojale Taavetile: "Võta nüüd oma vendade jaoks see pool vakka kõrvetatud teri ja need kümme leiba ja vii joostes leeri oma vendadele!
18Ja need kümme piimajuustu vii tuhandepealikule ja vaata järele, kas su vendade käsi käib hästi, ja võta neilt tõend!"
19Ja Saul ning nemad ja kõik Iisraeli mehed olid Tammeorus vilistite vastu sõdimas.
20Ja Taavet tõusis hommikul vara, jättis lambad teiste hooleks, võttis oma kandami kaasa ja läks, nagu Iisai teda oli käskinud; ta jõudis vankriteleeri, kui sõjavägi sõjakisa tõstes läks välja võitlusrindele.
Kujutle stseeni: kaks mäge, kaks armeed, ülbusest tihkuv vägilane, kes päev päeva järel astub esile, et heita Iisraelile väljakutse alistumiseks (s 9). Taolise taltsutamatu jõu ees (s 4), suudab pikk ent ärahirmutatud kuningas Saul tunda vaid kabuhirmu (s 11).Iisrael oli kaotanud igasuguse orientatsiooni ning Taavet, noorim vendadest (nagu Joosep), lihtsalt jalutab kogu sellesse sündmustikku sisse otsekui kogemata (s 17-19), ometi on viis kuidas tema kogu oukorda kogeb, teravas kontrastis sellega, mida tunnevad ja mõtlevad ülejäänud israelliidid (s 26). See Taaveti sekkumine toob otsekui uue värskenduse Jumala rahva loo kulgemisse.
Kus oleksid sina selles loos? Uurides, kuidas selle stseeni erinevad osalised nägid, Jumalat, saame tõmmata paralleele omaenda jumalamõistmisega, ning sellega mida Ta meie arvates teeb ja suudab tänapäeval ning kuidas Teda praegu tuleks kummardada.
Vilistide vägilane oli väga muljetavaldav: tema välimus, lahinguoskused, hinnaline sõjavarustus, ning määratu eneskindlus. Samas ei mõistanud ta kelle vastu tegelikult astunud oli (s 8-10). Suure eksituses arvas ta, et ärakohutatud kunings Saul ongi tema vastane. See, kes tegelikult hädaohtu kõndis, oli ta ise! Samamoodi kui Iisareli rahvas, oleme meiegi mõnikord üleni haaratud nende mõjuvõimust, kes halvustavad meie usku. Ning samamoodi kui Iisrael, unustame selles hirmus, kes on Tema, keda tegelikult kummardame.
Siis tuleb päästja Petlemmast, Efratas (s 12). Noor ja kogenematu, ei jäta Taavet alguses üldse mingit erilist muljet, kuid ta näeb kogu olukorda selgusega, mis Sauli sõjameestele jääb arusaamatuks (s 24). “Ümberlõikmata vilist” viitab inimesele, kelle kindlus on rajatud elutule jumalale; samas kui Iisraeli poolel on “Elav Jumal” (s 26)! Karjapoisi jaoks on kogu olukord üheselt selge: ei ole mingit samaväärsust vilistide ja elava Jumala armee vahel, vaid on ilmne, kelle poolel on jõudude ülekaal. Iisraeli oli lihtsalt unustanud, kes nad olid ning kaotanud oma usujulguse tegutseda; vilistid aga olid lihtsalt rumalad ning liialt eneskindlad. Oma lihtsas usalduses Jumala vastu oli Taavet ainus, kes nägi kogu olukorda õigesti.
Selle kommentaari autor: Mary Evans