Kuulsin hiljuti üht jutlustajat ütlemas, et oleme kiiresti muutumas selliseks ühiskonnaks, mida iseloomustab kättemaks, sest andeksandmine on muudetud väärtusetuks. Üks andeksandmise tugevusi tema sõnul on see, et toob kaasa lõpetatuse ning lahenduse, tulemid,- paradoksaalselt - mida me tegelikult väärtustame. Võibolla sellepärast on taolise lõpetatuse ja lahenduse puudumine selles raamatu viimases poeemis nii rahutukstegev - ja mitte ainult sisu, vaid ka vormi poolest. “Raamatu kontekstis tervikuna tekib tunne, et sõnad hakkavad otsa saama, sest Jumal ei vasta rahva hüüdmisele. “ (Iain Provan Nutulaulud). Selle poeemi iseloomulikeks teemadeks on häbi ja põlgus. Uhket linna /kuningannat tabanud hirmsad muutused on saanud iga linnaelaniku kogemuseks.

Taas tundub mulle, et  enamik lugejaid tajub instinktiivselt seda teksti, kui kellegi teisega sündivat, samamoodi, nagu Jumala rahvas alati arvas, et Jumala kohtumõistmised langevad teiste rahvaste peale. Kuidas siis me, Enzo Bianchi sõnu kasutades “Jumalaga vestleme” selle teksti ääres? Mis juhtub, kui paneme selle poeemi peegeldama iseennast? Kas ka meie suhtes kostab kohtumõistmise kõla? Kas oleme valmis tunnistama, et oleme eksinud (s 16), või jätkame kõikide teiste vaatamist patustena? Lugedes seda pooemi siitpoolt risti ja ülestõusmist, võib ka juhtuda, et  meid ei häiri selle rahutu, lahendustea lõpp. Me ju teame, et pagenduses olijad pöördusid tagasi Jeruusalemma. Ja me ei pea äärmist äratõukamist Jumala poolt, tema mõõdetamatut viha, enda suhtes reaalselt kohalduvaks (s 22). Isiklikult soovitaksin jääda poeemi pingevälja, avades end Jumalale sügavas meeleparanduses - üksikisiku, kogukonna liikmete ja kogudusena. “Oo Issand…. taasta…uuenda meid” (s 21).