Loe läbi alltoodud kirjakoht: Nl 4: 1-22
Siioni karistus on täide saadetud1Kuidas küll on tuhmunud kuld, puhas kuld kuidas teiseks saanud! Pühamu kivid on paisatud kõigile tänavanurkadele.
2Kallid Siioni lapsed, puhtaima kullaga võrdsed, kuidas on nad nüüd saanud saviastjate sarnaseks, potisseppade käsitööks!
3Šaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalind kõrbes.
4Imiku keel jääb kinni suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes neile jagaks.
5Kes enne sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, lebavad sõnnikuhunnikul.
6Mu rahva tütre süü on suurem kui patt Soodomas, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata.
7Tema vürstid olid puhtamad lumest, valgemad piimast, ihult korallidest verevamad, kujult otsekui safiirid.
8Nüüd on nad näost mustemad kui nõgi, neid ei tunta tänavail ära; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu.
9Õnnelikumad olid need, kes mõõgaga maha löödi, kui need, kes surid nälga, kes põllusaagi puudumisel kidusid nagu teibasse aetud.
10Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus.
11Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki.
12Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist.
13See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd.
14Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada.
15„Hoidke eest! Roojane!” hüüti nende kohta. „Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!” Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: „Nad ei tohi jääda siia kauemaks!”
16Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu.
17Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud.
18Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis - tõesti, meie lõpp tuli!
19Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes.
20Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: „Tema varjus me elame paganate seas!”
Nutulaulude poeemid oma sügavjõuliste emotsioonidega ning mõnikord segamini mõtteliinidega, on sündinud konkreetsete ajaloolise sündmuste keskel. Nad lisavad 2 Kuningate raamatu , Ajaraamatu ning Jeremija raamatute jutustustele inimkeskse ning isikliku perspektiivi samamoodi, kui lisaks sõjaajaloolase raportile iraaklasest pereema jutustus sõjalistest manöövritest tänapäeva Bagdadis.
Tänases poeemis kuuleme erinevaid hääli kannatavast kogukonnast, mis on okupatsiooni õudusi kogedes tummaks ja tuimaks muutunud. On tõsiselt murettekitav kuulda uudiseid aina lisanduvaist sõjakolletest ning sündmustest seal, palju enam aga uutest rindejoontest, mis järjest avanevad moraalsel lahinguväljal ning mida enamasti vägagi kahepalgeliselt kajastatakse. Mõlemad osutavad kui kiirelt võib kulgeda inimeste allakäik sellisel määral, et mõeldamatu, ebainimlik käitumine muudetakse normaalseks (s 10,14).
Lugesime seda peatükki ühel piiblikonverentsil koorina, ning meid kõiki valdas seda tehes võimas kogemus tunnetuses, et kuigi väliselt oleme koos turvalises Lääne Euroopas, on loetavate sündmuste toimumise võimalikkus reaalselt olemas ka meie keskel, siinsamas. Meie silme ette kangastusid pildid, kuidas eskaleerub panganduse ja börsi kokkukukkumine (s 1), noorte võõrandumine (s 2), ulatuslikult leviv laste kuritarvitamine ja õitsev pornograafia (s 3-5), inimeste ahnusest aetud eluviisi tagaajamine (s 5), lõhenenud ning kompromisse tegevate koguduste hääbumine (s 13) , kahtlaste liitude loomine (s 17) ning Jumalast valitud rahva võimetus oma eluga Temast tunnistust anda. Ja me kõik nõustusime, et enam kui küll on põhjust, miks Jumal saaks ja peaks oma vihale andma täie voli ja võimsuse (s 11). Me mõistsime kui habras on praegune turvatunne, mida omame.
Tänane poeem lõpeb väikese lootuskiirega. Kohtumõistmine ning pagendamine toimuvad igal juhul ( s 22). Ja Jumala ees tuleb aru anda igal rahval (s 21, 22). Aga Jeremija raamatu lõpuosas seisavad Jumala kohtujärje eest ka eedomlased, kes on kahjurõõmu tundnud Iisraeli saatuse üle (Jr 51:24). Samamoodi ei jää karistuseta ning peavad Jumala kohtu ees seisma kõik need, kes täna ahistavad ja tapavad Jumala rahva liikmeid.
Selle kommentaari autor: Pauline Hoggarth