Kolmapäev, 11. November 2015
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 35:1-10
Jumala rahva tulevik1Kõrb ja liivik rõõmutsevad, nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia.
2Ta õitseb kaunisti ja ilutseb rõõmu ning hõiskamisega, temale antakse Liibanoni toredus, Karmeli ja Saaroni ilu. Nad saavad näha Issanda toredust, meie Jumala ilu.
3Kinnitage nõrku käsi ja tehke tugevaks komistavad põlved!
4Öelge neile, kel rahutu süda: Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal! Kättemaks tuleb, teie Jumala karistus; tema ise tuleb ja päästab teid.
5Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti.
6Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab, sest veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal.
7Kuumavirvendusest saab järv ja põuasest pinnast keevad veeallikad üles; seal, kus on šaakalite eluase, kasvab kaislaid, kõrkjaid ja pilliroogu.
8Ja seal on maantee ja tee, mida nimetatakse pühaks teeks; ükski rüve ei või sellel käia, vaid see on tema rahva jaoks: kes seda teed käib, ei eksi, rumaladki mitte.
9Seal ei ole lõvi ega lähe sinna murdjad kiskjad, neid seal ei leidu. Aga lunastatud käivad.
10Ja Issanda vabaksostetud pöörduvad tagasi ning tulevad Siionisse hõisates. Nende pea kohal on igavene rõõm: rõõm ja ilutsemine valdavad neid, aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.
Tuleta meelde mõni metsik koht, kas füüsiline või emotsionaalne, kus kogesid Jeesuse ligiolu eriti tugevalt. Vasta Talle samamoodi - lihtsalt, ka täna.
Tänane prohvetikõne, mis algselt on kirjapandud sümmeetriliste värssidena, vajab meditatiivset uuesti lugemist, et põhjani imetleda selle ilu. Edomi laastamine tühermaaks on möödas (ptk 34) ning Jesaja kutsub meid nüüd äratuntavalt juudamaalikku maastikku vaatlema (s 1,2). Kord küll alandatud, kannab see maastik nüüd kõiki uueneva ökosüsteemi märke (s 2a). Kirjeldatud paiga kaunidus ületab isegi põllumajandusliku viljakuse, tootlikkuse ja ilu poolest kuulsaid paiku (s 2b). Miks?
Sest Jumal ise annab sellele looduslikule pärlile omaenda ligiolu võimsa hiilguse (s 2c)! See esimene stseen paneb meid küsima: "kes on nood nimetud "nemad", kes saavad näha Jumala ilu ja au?" (s 2c).
Need värisevad käed, põlved ja südamed (s 3,4a) on tegelikult Juudamaal elavate hingede sisemine maastik, mis on paanikas Assüüria vaenlaste hirmus (s 4a). Täpselt samamoodi nagu oli Iisraeliga, kes ei olnud välja teeninud Tõotatud maad, mis nende ees seisis, lasub tõeline lootus sellel hetkel Jumala heldel lubadusel olla neile Jumalaks ja Tema tõotusel - tulla ja päästa neid (s 4b). Siin paljastab Jumal ka oma plaanide ulatuse (s 5-7): mitte ainult vabastada hingi, mis on vangis hirmu küüsis, vaid päästa oma rahvas ka füüsiliselt (s 5,6a) ning nendega koos kogu neid ümbritsev keskkond (s 6b,7)! Läbi selle Jesaja prohvetikuulutuse annab Jumal meile juba siin pildi ühest Uue Testamendi müsteeriumist - Jeesus lepitab eneses Jumalaga kogu loodu taevas ja maa peal (Kl 1:20)! Niisamuti, nagu laastatud tühjus sai Edomi kohtuotsuseks, saab Juudamaa tühermaade ellupuhkemine sõnumikandjaks Jumala uutest asjadest kõigi ajastute jaoks (s 7b).
"Pühaduse tee" poeetilises kirjelduses (s 8) näeme taas nimetuid "neid", kes saavad näha Jumala au (s 2b). Need tunnistajad, keda Jesaja nägi mööda seda kõrbeteed käimas, oleme sina ja mina! Mitte sellistena nagu me kunagi olime (s 8b, 9b), vaid oma Lunastaja tõttu (s 9c) oleme saanud palveränduriteks Jesaja poolt ettekuulutatud tagasipöördumise teel (s 10a; Ps 84:5-7).
Kui sa murdud leinas, või on takistusi, mis sind täna kinni hoiavad, siis püsi oma palverännaku teel. Kauged välgatused meie rännaku sihtkohast on antud julgustuseks (Jh 14:1-6).
Selle kommentaari autor: Allan Goddard