Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 36:1-21
Assuri kuninga sõjakäik1Kuningas Hiskija neljateistkümnendal aastal tuli Assuri kuningas Sanherib kõigi Juuda kindlustatud linnade kallale ja vallutas need.
2Ja Assuri kuningas läkitas Laakisest Jeruusalemma kuningas Hiskija vastu ülemjoogikallaja suure väehulgaga, kes jäi peatuma Ülatiigi veejuhtme juurde, mis on Vanutajavälja maantee ääres.
3Siis läksid välja tema juurde Eljakim, Hilkija poeg, kes oli kojaülem, kirjutaja Sebna ja nõunik Joah, Aasafi poeg.
4Ja ülemjoogikallaja ütles neile: „Öelge ometi Hiskijale: Nõnda ütleb suurkuningas, Assuri kuningas: Mis lootus see on, mida sa hellitad?
5Sa arvad, et paljad sõnad annavad võitluseks nõu ja jõu? Kelle peale sa loodad, et oled mulle vastu hakanud?
6Vaata, sa loodad Egiptuse, tolle murtud pillirookepi peale, mis tungib pihku ja puurib selle läbi, kui keegi selle peale toetub. Niisugune on vaarao, Egiptuse kuningas, kõigile, kes tema peale loodavad.
7Või kui sa mulle ütled: Meie loodame Issanda, oma Jumala peale!, kas pole siis mitte tema see, kelle ohvrikünkad ja altarid Hiskija kõrvaldas, öeldes Juudale ja Jeruusalemmale: Selle altari ees peate te kummardama!?
8Nüüd aga vea ometi kihla mu isandaga, Assuri kuningaga: mina annan sulle kaks tuhat hobust, kui sa suudad hankida neile ratsanikke!
9Kuidas sa siis saaksid tagasi tõrjuda asevalitseja, ühe mu isanda vähimaist sulaseist? Aga sa loodad Egiptuse, tema sõjavankrite ja ratsanike peale.
10Kas ma siis nüüd Issandata olen tulnud selle maa vastu, et seda hävitada? Issand ise ütles mulle: Mine sinna maale ja hävita see!”
11Siis ütlesid Eljakim, Sebna ja Joah ülemjoogikallajale: „Räägi ometi oma sulastega aramea keelt, sest me mõistame seda, aga ära räägi meiega juudi keelt müüri peal oleva rahva kuuldes!”
12Kuid ülemjoogikallaja vastas: „Kas mu isand on mind läkitanud kõnelema neid sõnu ainult su isandale ja sinule? Küllap ka müüri peal istuvaile meestele, kes koos teiega peavad sööma oma rooja ja jooma oma kust!”
13Ning ülemjoogikallaja astus ette ja hüüdis valju häälega juudi keeles ning ütles: „Kuulge suurkuninga, Assuri kuninga sõnu!
14Nõnda ütleb kuningas: Ärge laske endid Hiskijast petta, sest tema ei suuda teid päästa!
15Ärgu pangu Hiskija teid lootma Issanda peale, öeldes: Issand päästab meid kindlasti ja seda linna ei anta Assuri kuninga kätte!
16Ärge kuulake Hiskijat, sest Assuri kuningas ütleb nõnda: Tehke minuga alistusleping ja tulge välja mu juurde, siis te võite süüa igamees oma viinapuust ja igamees oma viigipuust ja juua igamees oma kaevust vett,
17kuni ma tulen ja viin teid maale, mis on teie maa sarnane, vilja ja veini maa, leiva ja viinamägede maa.
18Asjata ässitab teid Hiskija ja ütleb: Issand päästab meid! Kas on muude rahvaste jumalaist mõni päästnud oma maa Assuri kuninga käest?
19Kus on Hamati ja Arpadi jumalad? Kus on Sefarvaimi jumalad? Kas need päästsid Samaaria minu käest?
20Kes kõigist nende maade jumalaist on päästnud oma maa minu käest, et Issand peaks päästma minu käest Jeruusalemma?”
Egiptlaste üle võidutsev Sanherib heidab kõik Juudale antud sõprusvanded tuulde ning saabub koos oma armeega Jeruusalemma piirama. Järk-järgult paljastatakse ühe rahva brutaalne ülbus (s 4-20) Jumala palge ees, kes enamasti jääb nähtamatuks. Lugedes tänast dialoogi, pane tähele selle nimetu Assüüria väepealiku korduvat viidet oma ülemale kui “kuningale” või “suurkuningale”,, samas kui ta teadlikult keeldub Hiskijat “kuningaks” nimetamast. Võib tunda kuidas pinge kasvab ka Hiskija armee juhtide ja eestvõitlejate keskel.
Jutustaja kirjeldab meile Assüüria sõnumitooja salakavalat ja mõjusat kombinatsiooni verbaalsetest rünnakutest: Egiptuse ratsaväe naeruvääristamine (s 6), sarkastilised märkused Juuda jalaväe pihta (s 9), jultunud solvangud (s 7) ning odavad valed (s 10). Tema kõne tipneb aga ülbitsemisega, mis tegelikult osutub neile endile saatuslikuks saavaks valearvestuseks. Ainsat tõelist Jumalat ei saa samasse kategooriasse panna ühegagi noist jumalustest, kelle templitega assüürlased täitsid oma teed globaalsele ülemvõimule (s 19-20). Kujutle selle võõramaalase ennasttäis mõnitust arameakeele suhtes, kõigi nende kõrvus, kes valvasid Jeruusalemma müüril valmis lahingusse minema. Siis järgneb kulminatsioon, ja distsiplineeritud, kõnekas vaikus… (s 21). Selles äkilises vaikuses võimendab jutustaja enda poolt nimetatud “kuningas” veelgi hetke irooniat - tõeline võimsus ja majesteetlkkus lahtirulluvates sündmustes jääb varjatuks, vähemalt veel mõneks ajaks.
Igal nädalal paisatakse meie silme ette kaadreid tavalistest inimestest, kes lõhkirebitud riietes ja tuhakarva nägudega püüavad kirjeldada sõjalisi konflikte, millesse neid on kistud. Kuidas peaksime meie, Jumala rahvana, rakendama oma taevast kodakondsust siin maapealsetes riikides, mis nii sageli on kaassüüdlased praegustes globaalsetes kokkupõrgetes? Kas meil on Hiskija õukondlaste kombel julgust hoiatada oma valitsejaid tõelise huku eest - mitte sellise, mis tuleb massihävitusrelvade tõttu, vaid militarismi eest, mis väidab end toetavat, tegelikult aga ei pane mikski Rahuvürsti õpetust ega missiooni (Js 9:6c)?
Selle kommentaari autor: Allan Goddard