Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 15
Saalomoni tarkus1Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha.
2Tarkade keel teeb tundmise heaks, aga alpide suu laseb voolata rumalust.
3Issanda silmad on igas paigas, valvates kurje ja häid.
4Keele mahedus on elupuu, aga selle valelikkus murrab vaimu.
5Meeletu laidab oma isa õpetust, aga kes noomimist tähele paneb, teeb targasti.
6Õige kojas on palju vara, aga õela saak jääb tarvitamata.
7Tarkade huuled külvavad teadmisi, aga alpide süda ei tee nõnda.
8Õelate ohver on Issandale jäle, aga õigete palve on temale meelepärane.
9Õela tee on Issanda meelest jäle, aga ta armastab õigusenõudjat.
10Rajalt lahkuja karistus on karm, noomimise vihkaja peab surema.
11Surmavald ja kadupaik on lahti Issanda ees, saati siis inimlaste südamed.
12Pilkaja ei armasta, et teda noomitakse, tarkade juurde ta ei lähe.
13Rõõmus süda teeb näo rõõmsaks, aga südamevalus pekstakse vaim rusuks.
14Mõistlik süda otsib tunnetust, aga alpide suu leiab toitu rumalusest.
15Viletsal on kõik päevad pahad, aga rõõmsal südamel on alati pidu.
16Parem pisut Issanda kartuses kui suur varandus ja rahutus selle juures.
17Parem taimetoit armastusega kui nuumhärg, mille juures on vihkamine.
18Raevutsev mees õhutab tüli, aga pikameelne vaigistab riidu.
19Laisa tee on nagu kibuvitsahekk, aga õigete rada on sillutatud.
20Tark poeg rõõmustab isa, aga alp inimene põlgab ema.
21Rumalus on rõõmuks sellele, kel puudub aru, aga arukas mees käib otse.
22Nõupidamiseta nurjuvad kavatsused, aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga.
23Inimesel on rõõm, kui ta suu oskab vastata, ja sõna õigel ajal - küll see on hea.
24Targal läheb elurada ülespidi, et ta pääseks põrgust, mis on all.
25Issand kisub maha kõrkide koja, aga ta kinnitab lesknaise raja.
26Kurjad kavatsused on Issandale jäledad, aga heatahtlikud sõnad on puhtad.
27Kes ahnitseb kasu, jätab oma koja hooletusse, aga kes vihkab meelehead, jääb elama.
28Õige süda mõtleb, mida vastata, aga õelate suu purskab kurjust.
29Issand on õelatest kaugel, aga ta kuuleb õigete palveid.
30Silmade särast rõõmustab süda, hea sõnum kosutab luid-liikmeid.
31Kõrv, mis kuulab eluks vajalikku noomimist, jääb tarkade seltsi.
32Kes ei hooli õpetusest, põlgab oma hinge, aga kes kuulab noomimist, saab targa südame.
33Issanda kartus on tarkuse kool, aga enne au on alandus.
Mälun selle peatüki salmide rikkalikku toitu aeglaselt, nautides vanu tuttavaid ning avastades uusi maitseid. Issandat mainitakse siin enam kordi kui 10.peatükis. Püüan leida mustreid kordustes.
Taas märkan mitmeid õpetussõnu kõne kohta - leebed sõnad (s 1), tabavad vastused (s 23), sõnad mida kaalutakse ja teised mida välja pursatakse (s 28). Leian ka teisi lemmikuid -ütlusi rõõmsa südame ja näo kohta (s 13) ning sõpradega nõupidamise kohta (s 22). Ootamatult avanevad salmides 11 ja 24 surma lõuad - need on peidetud meie silme eest, kuid nähtavad Jumalale.
Kirjutan välja umbes 11 salmi, mis kõik keskenduvad targale ja /või rumalale inimesele, pilkajale. Rumal maiustab alpusega (s 14), ignoreerib manitsust, põlgab korrigeeringut ning tal puudub arusaamine. Õp10:1 on tema see, kes toob kurvastust oma emale, kuid tänase peatüki 20.salmis on ta muutunud veelgi kalgimaks. Õelale vastandudes, hoiab õige oma silmad eesmärgil ( s 12), on õpetatav, otsib tarkust ning kasutab seda hästi (s 2a), võtab nutikalt kuulda manitsust (pilkaja aga ei olegi nii kartmatu, kui ta välja näidata püüab), ning levitab rõõmu. Issanda kartus (s 33) ei ole mitte ainult tema käitumise suunaja, vaid jumalakartlik alandlikkus märgistab kogu tema teekonda.
Ma mõtisklen enda õpetatavuse üle, mitte pidama jäädes vaid välise käitumise juures, sest tänane peatükk mainib südant vähemalt 7 korral (s 7,11,13,14,15,28,30) ja see mis väljub mu suust, annab märku mu südame seisundist. Pöördun Jk 3:17 juurde, asetades selle salmiotse oma südamesse ma palun, et Jumal ise annak mule mitmekordset vlija. Ma meenutan Jaakobuse praktilist kristlust, mis osutab, et tarkus ei seisne üksnes teadmistes ning informatsioonis, vaid arusaamises ja heldes toimimises.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett