Tänases kirjakohas hoiatab Jaakobus meid erinevate pettuseliikide eest, mis domineerivad inimeste mõttemaailma. Võime saada petetud ajades taga enese staatust ja väärtustamist (Jk 1:9-11), kiusatuse ja patu poolt (s 13-15) või Jumala usaldusväärsust ja andi tähelepanuta jättes (s 16-18). Kõik need pettasaamised on lisakoormaks meie kannatustes ning nende tõttu pikeneb ka meie võitlus. 

Samas ütleb Jaakobus 12.salmis selgelt, et Jumal tahab meid õnnistada ja austada, kui suudame vastu panna kõigis neis võitlustes, sellepärast, et armastame Teda. Jaakobuse vaade rikkusele ja vaesusele tuleb Jeesuselt, kes üsna sageli pööras pea peale inimeste tavaarusaamad (Mt 5:1–10; Mt 6:19,20; Mt19:21–24). 

Jaakobus tõstab veelkord esile rikkuse ohud ning viisi kuidas see võib inimest petta. Tema mõtetest kajab vastu Jeesuse Mäejutlus (Mt 6:25–34), kui ta ütleb, et rikkused, mis täna meile kuuluvad, võivad homme läinud olla. Ja päris kindlasti ei ole võimalik neid kaasa võtta igavikku. Seega kui rikastel on millegi üle uhkust tunda, siis tuleb neil seda teha alandlikkuses. 

Seda Jaakobuse väidet on kerge mõista, kuid väga raske teostada. Ning ilmselt on põhjus selles, et oleme pettusele nii vastuvõtlikud. Paljud meist ei pea endid rikasteks (isegi kui seda oleme), ning veel rohkem on neid, kes ei märkagi, kui suures osas toetuvad nad sellele, mida omavad (usaldades pigem seda). Jaakobus kutsub meid üles veelkord iseendid uurima ja järele mõtlema.

Võime endid petta lasta ka teistel viisidel - näiteks näha Jumalas kiusatuste saatjat, selle asemel et anda meile häid ande (s 13,17). Nii mõeldes hakkame ise eksides Jumalat süüdistama. Oli kord mees, kes sõna otseses mõttes ütles, et tema truudusemurdmises on süüdi Jumal, kes talle sellise kauni kolleegi kõrvale sokutas teades, kui raskes olukorras mees oli ning milline oli tema suurim nõrkus! Patt ei tule iialgi Jumalalt - selle allikas on alati meie eneskeskne tahtmine ja rahulduse otsimine.