Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jk 1:12-18
Kiusatustest ja usust12Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.
13Ärgu kiusatav öelgu: „Jumal kiusab mind!” Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi.
14Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades.
15Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma.
16Ärge eksige, mu armsad vennad!
17Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.
18Tema on oma tahtel meid sünnitanud tõe sõna kaudu, et me oleksime otsekui uudsevili tema loodute seas.
Tänases kirjakohas hoiatab Jaakobus meid erinevate pettuseliikide eest, mis domineerivad inimeste mõttemaailma. Võime saada petetud ajades taga enese staatust ja väärtustamist (Jk 1:9-11), kiusatuse ja patu poolt (s 13-15) või Jumala usaldusväärsust ja andi tähelepanuta jättes (s 16-18). Kõik need pettasaamised on lisakoormaks meie kannatustes ning nende tõttu pikeneb ka meie võitlus.
Samas ütleb Jaakobus 12.salmis selgelt, et Jumal tahab meid õnnistada ja austada, kui suudame vastu panna kõigis neis võitlustes, sellepärast, et armastame Teda. Jaakobuse vaade rikkusele ja vaesusele tuleb Jeesuselt, kes üsna sageli pööras pea peale inimeste tavaarusaamad (Mt 5:1–10; Mt 6:19,20; Mt19:21–24).
Jaakobus tõstab veelkord esile rikkuse ohud ning viisi kuidas see võib inimest petta. Tema mõtetest kajab vastu Jeesuse Mäejutlus (Mt 6:25–34), kui ta ütleb, et rikkused, mis täna meile kuuluvad, võivad homme läinud olla. Ja päris kindlasti ei ole võimalik neid kaasa võtta igavikku. Seega kui rikastel on millegi üle uhkust tunda, siis tuleb neil seda teha alandlikkuses.
Seda Jaakobuse väidet on kerge mõista, kuid väga raske teostada. Ning ilmselt on põhjus selles, et oleme pettusele nii vastuvõtlikud. Paljud meist ei pea endid rikasteks (isegi kui seda oleme), ning veel rohkem on neid, kes ei märkagi, kui suures osas toetuvad nad sellele, mida omavad (usaldades pigem seda). Jaakobus kutsub meid üles veelkord iseendid uurima ja järele mõtlema.
Võime endid petta lasta ka teistel viisidel - näiteks näha Jumalas kiusatuste saatjat, selle asemel et anda meile häid ande (s 13,17). Nii mõeldes hakkame ise eksides Jumalat süüdistama. Oli kord mees, kes sõna otseses mõttes ütles, et tema truudusemurdmises on süüdi Jumal, kes talle sellise kauni kolleegi kõrvale sokutas teades, kui raskes olukorras mees oli ning milline oli tema suurim nõrkus! Patt ei tule iialgi Jumalalt - selle allikas on alati meie eneskeskne tahtmine ja rahulduse otsimine.
Selle kommentaari autor: Elaine Storkey