Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3Ms 17:1-16
Ohvripaik1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2„Räägi Aaroni ja ta poegade ning kõigi Iisraeli lastega ja ütle neile: Issand on käskinud öelda nõnda:
3Kes iganes Iisraeli soost tapab härja või lamba või kitse, leeris või väljaspool leeri,
4aga ei vii seda kogudusetelgi ukse juurde ohvrianni toomiseks Issandale Issanda eluaseme ees, sellele loetakse see veresüüks: ta on valanud verd, ja see mees tuleb hävitada oma rahva seast!
5Seepärast toogu Iisraeli lapsed oma ohvriloomad, mis nad seni väljal tapsid, ja viigu kogudusetelgi ukse juurde preestri kätte ja tapku need tänuohvriks Issandale!
6Ja preester piserdagu veri Issanda altarile kogudusetelgi ukse ees ning süüdaku rasv põlema Issandale meeldivaks lõhnaks!
7Ja nad ei tohi enam tappa oma tapaohvreid paharettidele, kelle järel nad hoora viisil käivad: see olgu nende sugupõlvedele igaveseks seaduseks!
8Ja ütle neile: Igaüks Iisraeli soost ja nende keskel asuvaist võõraist, kes ohverdab põletus- või tapaohvrit,
9aga ei vii seda kogudusetelgi ukse juurde Issandale ohverdamiseks, tuleb hävitada oma rahva seast!
Vere söömise keeld10Ja kui keegi Iisraeli soost ja nende keskel asuvaist võõraist sööb mingisugust verd, siis ma pööran oma palge selle veresööja vastu ja hävitan tema ta rahva seast.
11Sest liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu.
12Seepärast ma olen öelnud Iisraeli lastele: Ükski teist ei tohi verd süüa, ka teie keskel asuv võõras ei tohi verd süüa!
13Igaüks Iisraeli lastest ja nende keskel asuvaist võõraist, kes kütib söödava jahilooma või linnu, peab selle vere maha kallama ja mullaga katma.
14Sest kõige liha hing on tema hinge sisaldav veri. Ja ma ütlen Iisraeli lastele: Te ei tohi süüa mitte ühegi liha verd, sest iga liha hingeks on ta veri. Igaüks, kes seda sööb, hävitatagu!
15Ja igaüks, kes sööb raibet või mahamurtud looma, olgu päriselanik või võõras, peab pesema oma riided ja loputama ennast veega ning olema õhtuni roojane; siis ta on puhas!
16Aga kui ta ei pese ja oma ihu ei loputa, siis ta kannab oma patusüüd.”
17.peatükk lõpetab pika instruktsioonide rea, käsitledes lisaks mõningaid erandjuhtumeid või olukordi, kus võis tekkida segadus.
Esimesena näeme, et neid koduloomi, keda sai ka ohverdada (lambad, kitsed, härjad) - ei tohtinud iisraellased mingil juhul tappa kodus, omaenda telgi juures. Kui mõni juudi perekond soovis liharooga, siis tuli vastav loom tuua kõigepealt kogudusetelgi juurde, preestri kätte osaduse ohvriks, ning alles peale ohverdust sai perekond endale tagasi ühe lihatüki söömaaja jaoks.
Taas on tegu seadmisega, mis rõhutab Jumala pühadust ja rahva puhtust.
Taoline seadmine kehtis Iisraeli kõrberännaku aastatel -ühtehoidmine, osaduse pidamine ja seda läbi koguduse pühamu teenistuse oli oluline osa rahva tugevuse, ühtsuse ja pärale jõudmise saavutamiseks. Kõige mõjuvam põhjus aga antakse salmis 7: “Ja nad ei tohi enam tappa oma tapaohvreid paharettidele, kelle järel nad hoora viisil käivad: see olgu nende sugupõlvedele igaveseks seaduseks!”
Iisraeli rahva keskel oli arvestatav hulk “võõraid”- inimesi teistest rahvustest, kes olid nendega Egiptusest kaasa tulnud, kellele laienesid ka enamik juutidele antud privileege. Oma identiteedis pidid aga võõrad olema need, kes painduvad - nad pidid kohanema ja omaks võtma Iisraelile antud olemisviisi, eriti aga jumalateenimise korra ja rahvale antud seadused. See ei olnud neile lihtne, eelkõige usu valdkonnas. Jumala valitud rahva hulka tulemine tähendas neile teäisti uue identieedi omandamist.
Kitse-kujul võtnud deemoneid (saatüreid) kummardati ääremaadel sageli ebajumalatena. Ka Egiptuses oli taolistele jumalustele ohverdamine laialt levinud ning sellega kaasnesid sageli ka seksuaalsed rituaalid inimeste või loomadega. Hoiatus prostitutsiooni eest võis viidata otseselt neile paganlikele riitustele, aga võis ka olla sümbol sellest, et mistahes muu olevuse kummardamine ja talle ohverdamine võrdus Ainujumala ees vaimse prostitutsiooniga ning rüvetas inimest. Ebajumalatele ohverdamist võidi aga vabalt näiteks perekonna peo raames korraldada. Et taolisi asju vältida-pidigi kogu liha kõigepealt ohverdatama ainsale Elavale Jumalale.
Kui rahvas oli jõudnud juba tõotatud maale siis see seadus muudeti (5Ms 12:15).
Oluliselt tõsisem oli keeld süüa verd, st süüa liha, kust looma veri ei olnud välja võetud. Seda rõhutatakse korduvalt, ning sama põhjendusega mis siingi on antud: veres on elu, elava olendi hing. Vere valamine tähendas kellegi elu ohverdamist ning veri oli ohvrirituaalide peamine element. See põhimõte kehtis juba iidsetest aegadest - oli Jumala klausel Noaga tehtud lepingus peale veeuputust.
Ka täna tähendab Jumala rahvaga liitumine täiesti uue identiteedi omandamist ning hoopis teistsugust ressursside kasutamist. Enesemääramise õiguse nõudmine, elamine nii nagu mulle sobib või nii nagu ma alati olen elanud ei sobi enam. Oma elu - aja, raha, rissaursside paigutamine oma suva järgi ei sobi enam. Jumala juurde tulles, teda oma Issandaks tõstes - annme Talle kogu oma elu. Kõik mis meil on. Ei ole võimalik natuke kuuluda Jumalale, ning natuke elada enda elu. Pühitsemata, puhastamata asjad ei saa õnnistust, ei jää seisma Jumala pühaduse ligiolus.
Selle kommentaari autor: APÜ