Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 32:25-42
Suguharud, kes jäävad ida poole Jordanit25Ja gaadlased ja ruubenlased rääkisid Moosesega, öeldes: „Su sulased teevad, nagu meie isand käsib.
26Meie lapsed, meie naised, meie kari ja kõik meie muud loomad jäävad siia Gileadi linnadesse,
27aga su sulased, kõik sõjaks varustatud, lähevad sinna üle, et sõdida Issanda ees, nagu mu isand on käskinud.”
28Siis Mooses andis nende pärast käsu preester Eleasarile ja Joosuale, Nuuni pojale, ja Iisraeli laste suguharude perekondade peameestele,
29ja Mooses ütles neile: „Kui gaadlased ja ruubenlased lähevad koos teiega üle Jordani, kõik, kes on varustatud sõjaks Issanda ees, ja kui maa alistub teile, siis andke Gileadimaa neile omandiks!
30Aga kui nad ei lähe varustatult koos teiega sinna üle, siis nad peavad elama Kaananimaal teie keskel!”
31Siis vastasid gaadlased ja ruubenlased, öeldes: „Mida Issand on öelnud su sulastele, seda me teeme.
32Me läheme sõjaks varustatult Issanda ees üle Kaananimaale, et meie pärisosa jääks meile siiapoole Jordanit.”
33Ja Mooses andis neile, gaadlastele ja ruubenlastele ja Joosepi poja Manasse poolele suguharule emorlaste kuninga Siihoni kuningriigi ja Baasani kuninga Oogi kuningriigi, maa ja selle linnad ühes maa-aladega, selle maa linnad ümberkaudu.
34Ja gaadlased ehitasid üles Diiboni, Ataroti, Aroeri,
35Atrot-Soofani, Jaaseri, Jogbeha,
36Beet-Nimra ja Beet-Haarani kindlustatud linnad ja karjatarad.
37Ja ruubenlased ehitasid üles Hesboni, Elaale, Kirjataimi,
38Nebo ja Baal-Meoni, nende nimed muudeti, ja Sibma. Nad panid linnadele, mis nad üles ehitasid, omad nimed.
39Ja Manasse poja Maakiri pojad läksid Gileadi, vallutasid selle, ja emorlased, kes seal olid, aeti ära.
40Ja Mooses andis Gileadi Manasse pojale Maakirile ning too asus sinna.
41Ja Manasse poeg Jair läks ning vallutas nende telklaagrid ja nimetas need „Jairi telklaagriteks”.
42Ja Nobah läks ning vallutas Kenati ja selle tütarlinnad ja nimetas selle Nobahiks enese nime järgi.
Sõda! Kas on õige minna Jumala nimel ründama teisi ning hävitada terveid rahvaid koos nende linnadega? Kas sõda on üldse lubatav?
Maajagamise plaani muudeti, aga midagi ei tehtud salaja, teiste selja taga. Mooses, Jumala sulasena “mängis“ avatud kaartidega, kõik teadsid kuidas ja miks otsused sündisid.
Sõlmitud kokkuleppe valvamine usaldati Eleasarile, Joosuale, ja Iisraeli laste suguharude perekondade peameestele, kes kõik said Mooseselt eri-instruktsiooni kuidas toimida (s 33). Sel kombel ja üheskoos valmistus rahvas Jumala sõjaks.
Oli olemas ka variant B. Jätnud oma naised -lapsed ja loomad maha (tagalasse), pidid gaadlaste, ruubenlaste ja osaliselt Manasse suguharu kõik sõjakõlblikud mehed esimesel juhul andma lubaduse minna Kaananimaale sõdima koos kõikide teistega; aga selle lubaduse murdmise puhul oleks nad soovitud aladest ilma jäänud ja pidanud elama kõikide teistega koos Kaananimaal. Olulisim oli see, et kõigepealt tuli saavutada rahva ühine eesmärk ja alles siis oli aega tegeleda igaühe isikliku taotlusega. Issand oli määranud, et Iisrael pidi vallutama terve Kaananimaa ning kogu rahval tuli sellele pühenduda.
Piiblitekst ei näita meile, kui kaua läks aega enne, kui ruubenlased ja gaadlased said tagasi pöörduda enda valitud aladele Jordani idakaldal. Tolle piirkonna uurijad väidavad, et Manasse suguharu see osa, kes ka sinna tahtis jääda, asustas selle ala teistest oluliselt hiljem.
Taoline maa enesele võtmine ning selle jaotamine, oli kui omalaadne “kleidiproov”, mis eelnes peasündmusele - Kaananimaa vallutamisele.
Ka lugejat hoitakse põnevuses uue põlvkonna saatuse osas. Kas see uus põlvkond pärib Kaananimaa tervikuna, või lõpeb nende lugu ikkagi enneaegselt, just nii nagu juhtus nende vanematega? Näeme edaspidi, et see põlvkond tõestas korduvalt oma ustavust. Aga tänane piiblitekst näitab ka, et Jumala seadmiste pidamine ei välista nende baasil “improviseerimist”. Ning osutab samas Jumala avarusele ja paindlikkusele. Nii on needki mehed meile eeskujuks - kui need, kes ustavaks jäädes lähenevad traditsioonile loovalt.
Ustavus traditsioonile ei pruugi sugugi tähendada, et “kõike tehakse täpselt nii nagu alati on tehtud”. Teatud olukordades võib ustavus tähendada isegi valmidust riskida millegi täiesti uuega. Oluline on kindlustada, et ei minda Jumala plaanist välja ning et Tema ise saab kaasa tulla oma rahvaga.
Selle kommentaari autor: APÜ