Loe läbi alltoodud kirjakoht: 4Ms 32:1-24
Suguharud, kes jäävad ida poole Jordanit1Ruubenlastel ja gaadlastel oli palju karja, väga palju. Kui nad nägid Jaaserimaad ja Gileadimaad, vaata, siis oli see sobiv paik karjale.
2Ja gaadlased ja ruubenlased tulid ning rääkisid Moosesega ja preester Eleasariga ja koguduse vürstidega, öeldes:
3„Atarot, Diibon, Jaaser, Nimra, Hesbon, Elaale, Sebam, Nebo ja Beon,
4maa, mida Issand lõi Iisraeli koguduse ees, on karjamaa, ja su sulastel on karja.”
5Ja nad ütlesid veel: „Kui me su silmis oleme armu leidnud, siis antagu see maa omandiks su sulastele! Ära vii meid üle Jordani!”
6Aga Mooses vastas gaadlastele ja ruubenlastele: „Kas peavad teie vennad minema sõtta, teie aga jääte siia?
7Miks võtate Iisraeli lastelt julguse minna sellele maale, mille Issand on neile andnud?
8Nõnda tegid teie vanemad, kui ma Kaades-Barneast läkitasin neid maad vaatama:
9kui nad jõudsid Kobaraorgu ja nägid maad, siis nad võtsid Iisraeli lastelt julguse minna maale, mille Issand oli neile andnud.
10Sel päeval süttis Issanda viha põlema ja ta vandus, öeldes:
11Need mehed, kes on tulnud Egiptusest, kahekümneaastased ja üle selle, ei saa näha maad, mille ma vandega tõotasin Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, sest nad ei ole ustavalt käinud mu järel,
12peale Kaalebi, kenislase Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja, sest nemad on ustavalt käinud Issanda järel.
13Ja Issanda viha süttis põlema Iisraeli vastu ja ta laskis neid hulkuda kõrbes nelikümmend aastat, kuni oli otsa saanud kogu see sugupõlv, kes oli kurja teinud Issanda silmis.
14Ja vaata, te olete nüüd tõusnud oma vanemate asemele, te patuste inimeste sigidikud, et veelgi õhutada Issanda vihaleeki Iisraeli vastu.
15Kui te taganete tema järelt, siis ta jätab rahva veel kauemaks kõrbe ja te hukkate kogu selle rahva.”
16Siis nad astusid tema juurde ja ütlesid: „Me ehitame siia karjatarad oma loomadele ja linnad oma väetitele,
17me ise aga varustume kärmesti käima Iisraeli laste ees, kuni oleme nad nende paika viinud. Aga meie väetid jäävad kindlustatud linnadesse maa elanike pärast.
18Me ei pöördu koju tagasi enne, kui igamees Iisraeli lastest on saanud oma pärisosa,
19sest me ei taha koos nendega saada pärisosa teiselt poolt Jordanit ega kaugemalt, kuna me saame oma pärisosa siitpoolt Jordanit, ida poolt.”
20Ja Mooses vastas neile: „Kui te teete nõnda, kui te Issanda ees varustate endid sõjaks
21ja iga teie varustatu läheb Issanda ees üle Jordani, kuni ta oma vaenlased on enese eest ära ajanud
22ja maa on alistatud Issanda ees, ja kui te alles seejärel pöördute tagasi, siis te olete süüta Issanda ja Iisraeli ees ning see maa jääb Issanda ees teie omandiks.
23Aga kui te ei tee nõnda, vaata, siis te teete pattu Issanda vastu ja saate tunda oma karistust, mis teid tabab!
24Ehitage oma väetitele linnad, lammastele ja kitsedele tarad ja tehke, mida olete lubanud!”
Moosesele 3.-5. salmis esitatud ettepanek oli selge ja praktiline. Tundub rumalusena hakata vaidlema millegi nii ilmse ja mõistliku vastu. Ruubeni ja Gaadi suguharud olid karjakasvatajad, ning neil oli veres otsida oma karjadele sobivaid karjamaid. Kui nad nüüd sellise leidnud olid, miks ei peaks nad siis sinna ka jääma? Võime väga hästi ette kujutada nende põhjendusi: “ Me säästame teile kogu selle vaeva, mis kaasneb piiriületamisega; teil ei ole enam mingit muret meie ülalpidamisega; teistele suguharudele jääb sellevõrra rohkem maad.”
Jah, esmapilgul tundus see tõesti mõistlikuna. Aga Jumala põhimõtted ja tee ei ole kunagi rajatud pelgale majandusliku mõistlikkuse või mugavuse otsimise alusele. Tema mõtted on alati kõrgemad, Ta näeb kaugemale, kui inimene näha suudab. Nõnda ka koguduse elu seades tuleb olla vägagi ettevaatlik kõikide soovituste osas mis küll pealtnäha on praktilised ja mõistlikud, kuid mille motiivid võivad olla hukatuslikud või ei haaku jumalariigi väärtussüsteemiga.
Karjakasvatajate ettepanek lõpeb palvega: “Ära vii meid üle Jordanit!” (s 5)
Kui keegi pakub sulle hulgaliselt põhjuseid millestki hoidumiseks, siis enamasti just see kõige viimane on see kõige kaalukam põhjus. Ja just siin tunneb Mooses ära selles pealtnäha mõistlikus nõudmises võimaliku ohu ja kriisi. Kas Ruubeni ja Gaadi suguharud, nii nagu nende eelkäijad - tõstsid taas kord Tõotatud maa piiril mässu, keeldudes sinna sisenemast (4Ms 13:31-33)? Mis saab rahva ühtsusest ja võitlusvõimest, kui iga suguharu juba enne pärale jõudmist oma isiklikke eelistusi taotlema hakkab?
Igatahes äratasid nende sõnad saatuslikud mälestused: Jumal oli tookord nii vihane, et needis terve sugupõlve surema kõrbe. Ja seepäras vastab Mooses nõudjatele kategooriliselt: “Mitte mingil juhul!”, hoiatades Ruubeni ja Gaadi rahvast, et neil on oht kalduda nende vanemate poolt käidud hukatuse teele (s 14,15). Ka pelgab Mooses nende suguharude mõju kõikidele ülejäänutele (s 6,7). Tema reaktsioon on (kaineks) ehmatavalt jõuline: “Te patuste inimeste sigidikud!” (s 14).
Meie mälestused ei ole lihtsalt mineviku talletused, vaid võivad muutuda võimsaks olevikujõuks: positiivses mõttes, kui nad toovad selgust juurde ,või negatiivses mõttes, kui nad lisavad hirmu. Ja Jumal võib meidki tuua nn “ringiga tagasi” meie hirmu või eksimise kohta - andes uue võimaluse. Nii üksikinimene kui ka kogudus võib seista ühel hetkel oma “Jordani” ääres - vaid viimase sammu või pingutuse kaugusel uuest osaduse tasandist, Jumala õnnistuse väljavalamisest ning kogeda võimsalt vanu hirme, või ka lihtsalt tunda soovi mitte enam pingutada, võidelda. (Järjest enam on ju meie otsustes mõjutajaks isiklik mugavustsoon) Ning võib olla isegi nii, et kogudus tervikuna otsustab siiski minna “üle Jordani” - aga koguduse sees on inimesi, kes otsustavad mitte kaasa tulla, sest neil on isiklikud eelistused või põhjendused…See on ohtlik koht.
Jumal andis Moosesele armu näha kogu olukorda sügavamalt ja kõrgemalt. Ning Moosese ülesanne juhina oli otsustada millist valgust heitsid mineviku õppetunnid oleviku olukorrale. Mooses ei karda välja öelda seda mida tema näeb. Ruubenlased ja Gaadlased aga olid valmis kuuletuma oma juhile ning koos leiti olukorrale mõistlik lahendus. Minevik ei pea määratlema olevikku: kuid saab ja peaks seda juhendama.
Selle kommentaari autor: APÜ